02.09.2011 (7 päev)

Kuiv ja soe hommik ning telgi seina taga kõrguval mäeseljandikul sumisesid valjult putukad.

Hommikused toimetamised

Nagu ma eelmise päeva kirjatükis kribasin, olime õhtul mööda asfaldi kihutades kaotanud mitusada meetrit kõrgusest. Võrreldes reaalset pilti maastikul, paberkandjal kaarti ning GPSi pilti, pidime tõdema, et oleme plaanitust kõrvale kaldunud ning ei viibigi Hispaania pinnal. Positiivsena võib võtta tõika, et nüüd olen ka Andorras ööbinud, mitte kasutanud seda vaid lihtlabaselt transiitriigina.

Meil oli kaks võimalust a) rühime ülesse tagasi + veel pisut kõrgemale (kruusal) ning näeme ära väga vana ja kiidetud linnakese Civis või b) jätkame allakäiguteed Bixessarri külasse, kus keerame nina Os de Civis´esse. Teagi, mis sellel hetkel otsustamisprotsessi kõige enam mõjutas, igatahes jäime valiku b juurde, mis lükkas ülesse rühkimise ca 10 minutit edasi. Rohkem aega selle laskumisega välja ei pigistanud ning esialgne teekonna kergus osutus näiliseks.

Algas järsk tõus kitsas kanjonis, mis pakkus imelisi vaateid kaunitele päikese kullas kõrguvatele mäeseintele. Peagi muutus tõus laugemaks ning tee jõepoolset serva palistasid päikese eest puude varju rajatud mõnusad piknikukohad, kus olid kujudatud viisakad istumisnurgad koos grillimis- ja veevõtu (joogivee) kohtadega. Telkimisplatse kui palju, ainult et telkimine ja suvilabussiga ööbimine on seal hoopistükis keelatud. Njah, ega teele avatud platsil nii väga matka käigus ööbida ju ei tahaks, mis siis et jõgi, joogivesi ja sile plats omast käest võtta. Aga hirmus kole oleks küll, kui jääda sellisesse kohta hilja peale, kahel pool kõrguvad püstloodis seinad ning kuhugi pikali trahvi hirmus visata ei julgeks. 

Igatahes, kui ületasime piiri ning sattusime taas Hispaaniasse, muutus ka tee äär. Esteetilises mõttes oli Andorras ilusam, aga Hispaanias seevastu kõik lubatud. Võisid parkida, telkida, s..tuda. Eee, tee laugema osa ääred ei olnud just väga kutsuvad. Noh olgu, olen nõus, Andorra keelud olid vast kõik suunatud selleks, et sinna oleks ilus tulla. Aga siiski jääb õhku küsimus, kui ei ole pikniku platside rivis ühtegi peldikut, siis kus krt nad oma häda teevad??? Ümbrus tundus puhas.Kas asi toimib nigu koeraomanikel - kilekotti või padutõsistel matkajatel – kühvliga auk kivisse??? Prügikastid olid küll tee ääres. Või siis hoopis prügikasti???  Tegelikult on see küsimus olnud üleval ka teistes riikides – Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, kus on korralikud pikniku kohad, aga üheski ei ole käimlaid. Samas eelloetletud riikides ei ole tekkinud küsimust, kuidas on see lahendatud, sest kaunite pikniku kohtade metsa-/põõsaalused olid kujundatud lihtsalt hirmhaisvateks peldikuteks. Eestis on selles osas RMK teinud hea töö, müts maha.

Üsna pea lõppes laugem osa ning kanjon muutus veelgi kitsamaks. Tee ja kärestikuline väike jõgi oli surutud kahe kõrge seina vahele. Jõge vaadates oli aimata, mis siin võib toimuda suurvee ajal - kaljuseinad oli voolitud sildedaks ning vesi oli neisse uuristanud sügavaid lohke. Tavalisele autole ja siklile on see lühike tupiktee, kuid julgen soovitada, sest see koht jättis äärmiselt sümpaatse mulje.

Karastavad joogid Os de Civis´es. Külastasin ka sealset suveniiri poodi, mis nägi välja kui putka ja sisse astudes üllatas avarusega. Välja pääsesin ühtegi ostu sooritamata. Just enne seda, kui hakkasime edasi liikumiseks kokku pakkima, saabus hordidena sakslastest mootorrattureid. Võimalik, et ma arvuliselt eksin, aga neid võis oma nelikümmend küll olla. Põiklesime kitsa külatänava ummistanud nahkkuubedest osavalt mööda ja ..., huvitav kas ma hakkan ennast kordama, kui kirjutan siia, et tee tõusis hullu nurga all. Asfalti jagus kuni selle küla ülemises servas oleva üüüber suure suveniiripoeni, mille ees olid mitmed suured turismibussid ja parkla ning kauplus ise pilgeni täis pensionieas turiste. Ehheee, see pood oli selles mõttes hää, et pakuti degusteerimiseks erinevaid tooteid – veini, šokolaadi, juustu, suitsuvorsti, vinnutatud liha jms. Ja mida rohkemat üks kamp lõputult näljaseid matkajaid ihaldada veel võiks :) Meie rõõmuks, see selgus hiljem, ostis Raul kaasa suure käntsaka vinnutatud liha, mida jätkus kauaks.  

Vot selline liha

See ei ole näide liha algsest seisundist, vaid too sarvik
tormas sekund pärast pildistamist hooga ligi.
Õnneks pääsesin vaid ehmatusega.

Kui pääsesime degusteerimise võrgust ning keerasime esiratta taas minemise suunas, algas kohe kruusane tee ja nüüd kordan ennast juba kindlasti, sest algas raske tõus. Punnita või naba paigast, aga maha ronisin vaid selleks, et teha paarikümne sekundi pikkuseid pause. Raskemaks tegi teekonna ka see, et mingil ajavahemikul tulid mäest järjest alla mitmed suured maasturid, katsu siis auklikul ja äärmiselt kitsal kruusateel hoida miinimum kiirusel sõites tasakaalu ning pingutusest tudisedes mitte keerata autole küljest sisse. Lõbusamaks tegi asja see, et aknad kruviti lahti ning hallipäised vanakesed aplodeerisid ning huilgasid julgustavalt :D Meist möödusid kimades ka krossisiklid. Hehh, kuna tee seisukord oli „imeline“, siis vaesekesed pidid vist kogu tee püsti asendis laskuma.

Metsameeste siesta

Ühes lõigus tehti metsa ning kaks metsameest olid parasjagu siestat pidamas, laud kaetud, vein keset lauda ja teelõik suuri kive täis ning nii püsti, et põhimõtteliselt suundus otse taevasse. Otsustasin, et üritan neist mööda sõita võimalikult sirgjoonel sõites ja seisma jäämata. See nõudis väga suurt pingutust ning energiat kulus kamaluga, aga ca 40m eemal jäi esiratta ette piisavalt suur kivi, mida nägin väga hästi, kuid nigu kiuste hakkasin vänderdama ja sinna kivi taha ma seisma jäin. Laadisin põske paar glükoosi kommi, kuid saadud energia kulus sisuliselt paigalt minekuks. Pean tunnistama, et see tõus ei olnud üldse kerge. Lisaks hakkas üks pedaal tegema imelikku häält ja tundus, et tegelikult ei tohiks ma sellele väga toetuda.

Tunnine uinak tee ääres Coll de l´Obaga lähedal (42°30'8.05"N; 1°25'54.51"E), kus pisut putitati ka pedaali ning seejärel punnisime edasi Coll de Conflent´ile. Mingil hetkel tundus talla all, et pedaali sees oleks käinud justkui pisike plahvatus. Ignoreerisin tunnet ning rühkisin ähkides-puhkides edasi. Üleval kurul selgus, et osad kuulid olid jalga lasknud ning jäid silma mõnelegi järele rühkivale sõbrale. Asi oli pisut paha, sest võis juhtuda, et mingil hetkel paneb ka pedaal lihtsalt pulga otsast minema. Aga see selleks. Olime jõudnud kurule (2175 m) ning avanev vaade oli võrratu ning jäime seda mõneks hetkeks imetlema. Puhkasime tõusust ning ees ootas raske laskumine. Lahtine kruus, augud, suured kivid, piki teed veest süvendatud lõhed, kurviline, järsk – need sõnad iseloomustavad seda teed vast kõige paremini. Kui suurem ja raskem osa laskumisest oli läbi, tegime kontrollpeatuse, et koguda punt kokku.

Korjasin kaamera kiivri küljest ning jätkasime laskumist. Tee oli siledam ning pisut rahulikuma laskumisnurgaga. Ma ei tea mis täpselt juhtus, igatahes ca 200 m hiljem (42°29'48.87"N; 1°22'7.08"E) lendasin saltoga üle lenksu ning ratas uperpallitades mulle järele ning kui sain lõpuks pidama, rüntsatas ratas kogu raskusega mulle otsa. Üritasin ratta alt välja punnitada, aga pärast pauku pea alaspidi seliti maas olles osutus see ülejõu käivaks. Minu järel tulid veel Priit ja Mare, kes nägid kukerpallitamist pealt. Priit jõudis minuni esimesena ning päästis ratta alt välja. 

Ohhhhhooohoooo.  Luud-kondid olid terved ning selg sai pisut marrastusi (paranes kiiresti), vasakul käevarrel kündis kruus pisut sügavamalt, aga lihased said küll paraja paugu. See oli kindel, et samal õhtul ei ole ma valmis enam väga kaugele sõitma ning vajasin tohterdamist ja puhkust.

Telefoni levi oli nullis ning Priit kihutas teistele järele. Õnneks ei olnud ülejäänud seltskond kaugele jõudnud, sest ees oli teerist. Sinna väikese jõe äärde me jäimegi (42°29'38.00"N; 1°21'53.91"E). Plats oli mätlik ja tee ääres, aga tõenäosus, et liiklus hakkab meid segama, oli väike. Olin kui peksa saanud koer. Kui alguses oli keha lihtsalt šokis, siis iga minutiga muutusid liigutused neetult valusamaks. Jahutasin veel olematuid sinikaid külmas jõevees.

Olen pisut loppis

Ümberringi müristas ja pilved katsid kuru pool kõrguvad mäed, aga õhtune õhk oli mõnusalt soe ja istusime kaua väljas, imetlesime eemal sähvivat äikesevalgust ning pilvede vahelt piiluvaid tähti.

Öösel müdistas äike meie telkla kohal nii, et maa värises ja paduvihm peksis valjult telgi katust. 

Tormine öö.

Distants 22,3 km

Keskmine sõidukiirus 6,8 km/h

Suurim sõidukiirus 53,7 km/h

Sõiduaeg 3:20 h

Kogutõus 951 m

Ööbimine 1719 m

GPSi jälg