27.08.2011 (1 päev)

Hommiku kulgu mõjutas oluliselt korralik reisipalavik. „Temperatuur“ oli tõusnud mõõtmatutesse kõrgustesse ning iga mõte kippus jääma kinni nähtamatute konksude taha. Sellist paanikaosakonda ei olnud Arvo varasematel minekutel märganud. Õnneks olin teinud põhjaliku nimekirja asjadest ja tegevusest, mis lihtsustas oluliselt linnukeste tegemist, kuid ka linnukeste tõmbamise juures võis mu mõte kanduda kõrvale sellise hooga, et see jäi paberil lihtsalt pooleli.



Igatahes, sain ma lõpuks kodunt minema ning võin etteruttavalt öelda, et midagi olulist, milleta matkal hakkama poleks saanud, maha ei jäänud.

Lennujaama jõudsin mitmeid tunde enne lennuki väljumist. Logistiliselt sobis kõige paremini, et sõidame täislastis autoga sealsesse parklasse, Arvo lippab Ülemiste veepuhastusjaama juurde järvejooksude starti ning mina nokin parkla servas nina, kuniks jõuavad kohale mu kallid matkakaaslased ja loodetavasti jõuab Arvo võistluselt tagasi selleks ajaks, et ma ei ole veel auto võtmega astunud teisele poole passikontrolli.

Nokkimiseks ei jäänud väga palju aega, sest meenus vajadus tasuda rataste veo eest. Eelmise aasta Malpensa lennujaama kogemuse võrra rikkamana ja e-õhust talvel saadud informatsiooni võrra targemana, olin otsustanud Tallinnas maksta kohe mõlema otsa eest. Estonian Airi koduleheküljelt sain mõned päevad enne lennujaama minemist teada, et rataste vedu on eurode kehtimise ajal suisa 10 euro võrra suurenenud ja 35 euro asemel maksab ratta ühe otsa tasu 45 eurot (dabahhhhh). Niisama vestluse käigus kurtsin infoletis, et näete kui piletid ostsin ja rataste kohad broneerisin oli selline hind ja hiiglama kahju, et nüüd oluliselt kallim. Kui ma poleks noka lahti teinud, oleksin tasunud uute tariifide järgi nii et tolmab, aga nüüd selgus, et saan lennata selle hinnaga, mis kehtis rataste broneerimise hetkel, jabadabaduuuuuu!

Piletid taskus ning lennuni jäi endiselt palju aega. Jalutasin Ülemiste keskuses asuvasse matkapoodi, et visata pilk peale, äkki leian midagi vajalikku ja kindel mõte oli osta Gopro kaamerale ekraan. Nad „sunnikud“ olid just pool tundi enne minu saabumist viimase müünud. Oldi väga lahked uurima, kas mujal on, aga katkestasin nende hääsoovliku entusiasmi sellega, et lähen kohe lennukile, Püreneedesse, rattamatkale. Hehhh, selline jutt matkatarvete poes, keset nende töist päeva, see ei olnud minust vist ilus :D

Beebisiledad lõuad ;)
Matk on alles ees. Tallinna L.Meri lennujaam

Jõudnud tagasi lennujaama parklasse, oli minemisärevus raugenud ja lõpuks hakkasid ükshaaval kohale jõudma kallid sõbrad, kellega ootas ees vahva matk.

Lennule registreerimine, lennukile minek ja lend sujusid mõnusalt ning mõni tund hiljem astusime uude, hästikonditsioneeritud Barcelona lennujaama. Pagas ja rattad olid alles ja terved.

Kohapeal selgus, et teeremondi tõttu hakkab rong lennujaama ja Barcelona liinil liikuma alles järgmisel päeval.  Informatsioonist saime Barcelonasse saamise osas hulga infot (ka matkaks vajalikku) + ühelt kohalikult, kes soovitas sõita bussiga (tasuta) terminali 2 ja sealt edasi „rongiga“, mida asendas buss. Kõik seitse lennuvormis ratast, rattakotid ja ise mahtusime korraga ühte bussi ning bussi peaaegu kogu ruumi hõivamise eest ei võetud õnneks lisatasu.

Edasi sujus kõik varem tehtud plaani kohaselt. Teadsime, et meie matka alguspunkti Puigcerda´sse viiv viimane rong on meie saabumise ajaks läinud, siis ostsime Barcelona Sants´ist rongipiletid (4.90 eurot pernose) linnakesse nimega Vic (hääldus: bik). Eesmärgiks oli õhtul liikuda võimalikult lähedale matka alguspunktile ning mitte jääda Barcelona ööelule palja taeva all jalgu.  Rattad olid rongile minnes endiselt kastides.

Teel Barcelonast Vic´i

Vic´i jõudsime südaöösel ning raudteejaama juures läks tänavavalgustuslampide ja tirtsude sirina saatel korralikuks rabistamiseks – rattad kastist välja ja kokku, kontrollringid tühja rattaga, pagasi jaotamine ja kontrollringid täislastis rattaga + tekkinud prügi jaotamine läheduses olevate prügikastide vahel.

Vic´i jaam

Kui asjad koos ja plats puhas, võtsime suuna Google Earth vahendusel varem leitud „rekreatsiooni piirkonna“ poole, kus internetist vaadatuna võis arvatavasti leida koha, kus ennast pikali visata. Koht osutus täitsa sobilikuks ning jäimegi sinna ööbima (41°56'7.16"N; 2°14'27.55"E), ainult et ... .

Ainuke asi, mis jäi sellest linnast meelde ning kui keegi peaks kunagi mainima selle linna nime, siis kangastub mulle vaid üks ASI – lõputu uriini hais. See „aroom“ heljus kõikjal – perroonil, raudteejaama ümbruses, eramute ligidal, pargi servas ja meie ööbimiskohas. See linnake võis olla ääretult kaunis, kuid see jäi vähemalt minul märkamata.

Õues oli soe ning telke ei hakanud püstitama, piisas matist ja magamiskotist. Uni sai magus, vaid ööklubist tuulega aegajalt meieni kanduv muusika pani kergelt kõrvu kikitama.

Ooooo, ma olengi teekonna alguses!!!