Jahe, kuid kuiv öö ning telgid ja maa olid hommikul täiesti krõbekuivad.
Selleks, et teele tagasi jõuda, pidime pisut tagasi sõitma, sest telkimiskoht ning Montagarri asuvad natuke orgu läbivast peamisest teest kõrval. Ning algas tavapärane tegevus ronimise näol. Vahe oli vaid selles, et mingites lõikudes sai hinge tõmmata lühikestel laskumistel.
Mõnus, kuiv ja jahe nulumets kaitses päikesekuumuse eest. Kaunid vaated. Viimane tõusupingutus oli juba lagedal ning silma jäi kauge kõrge lumega kaetud mäeahelik, mis oli meie järgnevaks eesmärgiks.
Bereti suusakuurorti (42°43'35.06"N; 0°57'47.50"E) ümbruse mäed olid justkui tõmbelukke täis (tõstukid) ja ka praegusel hetkel toimus keskuse ümber suur tunglemine. Vahe oli vaid selles, et parkla oli hõivatud lehmade, keskuse hoone ümbrus hobuste ning autotee lammaste ja kitsede poolt. Liikus ka inimesi, kes olid tulnud jalgsimatkale või lihtsalt jalutama.
Kiire laskumine asfaldil Vaquiera linna. Tundus, et kogu see piirkond on ülesse ehitatud vaid suusakuurordi toimimiseks - majutus, restoranid, kauplused jms. Linn oli justkui välja surnud.
Edasi vuhinal Vielhasse (42°41'56.04"N; 0°48'9.51"E), kus tegin suurema väljamineku, ostes magamiskoti ning kaamera ekraani. Magamiskott sai ülihea ja suurepärase hinnaga ning ekraan oli odavam, kui ostnuks selle matka alguses Tallinnas. Pidasime ka siesta samas linnas, et lasta üle suurem kuumus.
Pärast siestat võtsime suuna Vielha tunnelile. Kui linn asub kõrgusel 1000 meetrit, siis 7 kilomeetri kaugusel asuv tunnelisuu on ca 1400 meetri kõrgusel. Nii nagu ühest ingliskeelsest blogist enne matka lugesin, lastakse tunnelisse, kui omad kiivrit, lampi ja helkurvesti. Nii ka oli. Valvurtüüp (mõistis vaid kohalikku keelt), pani käed puusa, loetles ette kõik need vidinad ja jäi rahule alles siis, kui mina ja Priit need ette näitasime. Andsin teada, et kolm matsi on veel jõudmas, selle peale saime käsu teised ära oodata. Ega me poleks nagunii kahekesi edasi liikuma hakanud (42°40'15.70"N; 0°46'42.18"E).
Kui punt koos ja vajalik varustus küljes, sõitis teenindav auto meie ees peaaegu tunnelini. Auto jäi seisma, tüüp ronis välja, näitas, et võime sõita vaid parempoolses reas, mis on meie tunnelis viibimise ajaks autodele keelatud ning et autodele on infotabloodele lisatud hoiatus "ratturid tunnelis". Nii turvalises tunnelis ei ole mina rattaga varem olnud. Vielha tunneli pikkus on 5,2 km ning seal ei olnud külm. Külma kartuses olin enne tunnelisse sisenemist pannud selga pikad riided. Mul oli soe, sest meie sõidusuunas tunnel tõusis keskmiselt 5%, samas voolas kummaline külm higi ning õhku jäi väheks. Mööduvad autod tegid tunnelis tavapärast võimendatud müra, mõnevõrra ebameeliv. Tunneli lõpus oli kerge langus ning päikese kätte jõudsime tagasi olles kõrgusel 1600 meetrit (42°37'28.88"N; 0°45'52.51"E).
Oh, kui hea oli olla taas päikese käes õues. Tegime selle peale tipuõlu ;) Kõrval voolavast jõest tankisime pudelid täis söögivett ja võtsime suuna edasi allamäge. Enne paisjärve algus tõmbasime suurelt teelt järve idakaldal olevale matkarajale, mis osutus pigem nurjatult järsuks, kiviseks ja lehmakakiseks karjateeks. Hullult rasked tõusud ja langused. Põhimõtteliselt ei soovite sellele teele keerata, kui just ei saa mingil põhjusel edasi liikuda, sest läänekalda servas ei saa kindlasti telkida. Mõneti kahetsesime sinna pööramist, aga kahetsemine ei ole väga mõistlik tegevus, seega oli kõik okey.
Ööbima jäime tee peale, mis selles lõigus oli kaetud imepeene pehme valge liivaga, sest see oli ainuke horisontaalne pind ja see liivane lõik oli kõige kakavabam (42°35'11.49"N; 0°45'46.84"E).
Hehh, kui telgid olid püsti ja mina ojas kümblemas, hakkasid liikuma lehmade hordid. Meie telklaager tekitas neis parasjagu segadust. Eriti hulluks läks asi siis, kui kohale jõudis lambakarjus oma (vast ei liialda) sajapealise karjaga, mis tormas hullunult mäkke, et siis kaarega teele tagasi tulla.
Kui olime juba magamas ja ma isegi nägin vast juba und, ajas mind ülesse kummaline heli. Kui ma lõpuks unematistunud silmad lahti sain, ... . Kuuvalguses küünitas üle telgi suur vari. Noh jah, lehm arvas, et meite telk on söödav ning lasi hea maitsta, noolides telgikatet. Prrrrrr!!!
Distants 49,4 km
Keskmine sõidukiirus 13,2 km/h
Suurim sõidukiirus 64,5 km/h
Sõiduaeg 3:44 h
Kogutõus 805 m
Ööbimine 1453 m
GPSi jälg
 |
| Hommikune laagriplats |
Mõnus, kuiv ja jahe nulumets kaitses päikesekuumuse eest. Kaunid vaated. Viimane tõusupingutus oli juba lagedal ning silma jäi kauge kõrge lumega kaetud mäeahelik, mis oli meie järgnevaks eesmärgiks.
Bereti suusakuurorti (42°43'35.06"N; 0°57'47.50"E) ümbruse mäed olid justkui tõmbelukke täis (tõstukid) ja ka praegusel hetkel toimus keskuse ümber suur tunglemine. Vahe oli vaid selles, et parkla oli hõivatud lehmade, keskuse hoone ümbrus hobuste ning autotee lammaste ja kitsede poolt. Liikus ka inimesi, kes olid tulnud jalgsimatkale või lihtsalt jalutama.
Kiire laskumine asfaldil Vaquiera linna. Tundus, et kogu see piirkond on ülesse ehitatud vaid suusakuurordi toimimiseks - majutus, restoranid, kauplused jms. Linn oli justkui välja surnud.
Edasi vuhinal Vielhasse (42°41'56.04"N; 0°48'9.51"E), kus tegin suurema väljamineku, ostes magamiskoti ning kaamera ekraani. Magamiskott sai ülihea ja suurepärase hinnaga ning ekraan oli odavam, kui ostnuks selle matka alguses Tallinnas. Pidasime ka siesta samas linnas, et lasta üle suurem kuumus.
 |
| Tähelepanu toitlustajad Eestis, creme brulee peab olema selliste mõõtmetega |
Kui punt koos ja vajalik varustus küljes, sõitis teenindav auto meie ees peaaegu tunnelini. Auto jäi seisma, tüüp ronis välja, näitas, et võime sõita vaid parempoolses reas, mis on meie tunnelis viibimise ajaks autodele keelatud ning et autodele on infotabloodele lisatud hoiatus "ratturid tunnelis". Nii turvalises tunnelis ei ole mina rattaga varem olnud. Vielha tunneli pikkus on 5,2 km ning seal ei olnud külm. Külma kartuses olin enne tunnelisse sisenemist pannud selga pikad riided. Mul oli soe, sest meie sõidusuunas tunnel tõusis keskmiselt 5%, samas voolas kummaline külm higi ning õhku jäi väheks. Mööduvad autod tegid tunnelis tavapärast võimendatud müra, mõnevõrra ebameeliv. Tunneli lõpus oli kerge langus ning päikese kätte jõudsime tagasi olles kõrgusel 1600 meetrit (42°37'28.88"N; 0°45'52.51"E).
 |
| Selline hoiatus oli tunneli infotabloodel kogu meie seal viimise ajal. |
Ööbima jäime tee peale, mis selles lõigus oli kaetud imepeene pehme valge liivaga, sest see oli ainuke horisontaalne pind ja see liivane lõik oli kõige kakavabam (42°35'11.49"N; 0°45'46.84"E).
 |
| Telkimise plats |
Kui olime juba magamas ja ma isegi nägin vast juba und, ajas mind ülesse kummaline heli. Kui ma lõpuks unematistunud silmad lahti sain, ... . Kuuvalguses küünitas üle telgi suur vari. Noh jah, lehm arvas, et meite telk on söödav ning lasi hea maitsta, noolides telgikatet. Prrrrrr!!!
No comments:
Post a Comment