Hommikul rivistusime jaama ees. Põhjalik haisupommi tõrje apteegivahenditega jalavarjude sees, see võis kõrvalt vaadates olla üsna koomiline :D
Rong, millele istusime, oli samasugune, millega saime Puigcerdasse - eakas ja tagasihoidlik, sama tagasihoidlik oli ka hind. Võrreldes Prantsusmaa hindadega, on Hispaania rongidega liigelda poole odavam. Soe tunne tuli sisse, kui kõlaritest kostus tuttav heli ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti ja taas fantaseerisime irvitades kohaliku tööhõive osas. Uni tikkus ligi.
Barcelonas võtsime rivvi ning otsisime ülesse hosteli nimega BCN. Rattad sättisime riita laeta tuppa või oli see nüüd 3x4 ruutmeetrine siseõu?!? ja asjad sättisime neljastesse naridega tubadesse. Kuna ühes ruumis jäi koht vabaks, siis hõivas selle peagi noor tüüp, kes oli pärit Ameerikast ning tulnud seljakottima Euroopasse ja oli peagi minemas Aasia poole.
Peamine eesmärk oli leida selle päeva jooksul lennukile minemiseks rattakastid. Decathlonis sain jutule müüjaga ning lõpuks selgus, et samal õhtul, pärast kaupluse sulgemist, on neil tulemas sisse uued rattad. Õhtupimeduses kogunesime kaupluse taha, auto oli juba ees. Lõpuks, kui algas mahalaadimine, nägi pilt välja selline. Laadija tõmbas autost välja kasti, tänaval lõigati see lahti, uus ratas tõmmati välja ja lükati kauplusesse, kast omakorda meie kätte, kes me voltisime selle hoolsalt võimalikult väikseks ning et kast uuesti lahti ei rulluks, seisin mina raskuseks kuhja otsas. Meie õnneks toodi samal päeval kauplusesse seitse uut ratast, täpselt nii palju oligi meil vaja, juhhuuuuu!!!
Saadud papikuhi tassiti kahe mehe vahel (vahetustega) mööda kitsaid vanalinna tänavaid ja rahvarikast Ramblat hostelisse.
Õhtu veetsime hosteli lähedal asuvas kõrtsis, mis oli seest ja väljast puupüsti rahvast täis. Meid oli seitse ja vabu kohti ei näinud olevat. Paluti pisut oodata ja lõpuks vabanes pisike viiekohaline laud. Asi lahendati teenindajate poolt sujuva lennukusega. Kusagilt üle tee hangiti kaks õllekasti, see tekitas suuremat furoori kohalike seas ja eks meiegi suud olid kõrvuni. Väga ehe koht ja hinnad sobivalt soodsad, kahjuks ei märkinud selle koha nime ülesse ja enam ei meenu kah. Igatahes asus see BCNist tulles täpselt nurga taga :D
Tegus päev, huhhh.
Rong, millele istusime, oli samasugune, millega saime Puigcerdasse - eakas ja tagasihoidlik, sama tagasihoidlik oli ka hind. Võrreldes Prantsusmaa hindadega, on Hispaania rongidega liigelda poole odavam. Soe tunne tuli sisse, kui kõlaritest kostus tuttav heli ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti-ti ja taas fantaseerisime irvitades kohaliku tööhõive osas. Uni tikkus ligi.
Barcelonas võtsime rivvi ning otsisime ülesse hosteli nimega BCN. Rattad sättisime riita laeta tuppa või oli see nüüd 3x4 ruutmeetrine siseõu?!? ja asjad sättisime neljastesse naridega tubadesse. Kuna ühes ruumis jäi koht vabaks, siis hõivas selle peagi noor tüüp, kes oli pärit Ameerikast ning tulnud seljakottima Euroopasse ja oli peagi minemas Aasia poole.
Peamine eesmärk oli leida selle päeva jooksul lennukile minemiseks rattakastid. Decathlonis sain jutule müüjaga ning lõpuks selgus, et samal õhtul, pärast kaupluse sulgemist, on neil tulemas sisse uued rattad. Õhtupimeduses kogunesime kaupluse taha, auto oli juba ees. Lõpuks, kui algas mahalaadimine, nägi pilt välja selline. Laadija tõmbas autost välja kasti, tänaval lõigati see lahti, uus ratas tõmmati välja ja lükati kauplusesse, kast omakorda meie kätte, kes me voltisime selle hoolsalt võimalikult väikseks ning et kast uuesti lahti ei rulluks, seisin mina raskuseks kuhja otsas. Meie õnneks toodi samal päeval kauplusesse seitse uut ratast, täpselt nii palju oligi meil vaja, juhhuuuuu!!!
Saadud papikuhi tassiti kahe mehe vahel (vahetustega) mööda kitsaid vanalinna tänavaid ja rahvarikast Ramblat hostelisse.
Õhtu veetsime hosteli lähedal asuvas kõrtsis, mis oli seest ja väljast puupüsti rahvast täis. Meid oli seitse ja vabu kohti ei näinud olevat. Paluti pisut oodata ja lõpuks vabanes pisike viiekohaline laud. Asi lahendati teenindajate poolt sujuva lennukusega. Kusagilt üle tee hangiti kaks õllekasti, see tekitas suuremat furoori kohalike seas ja eks meiegi suud olid kõrvuni. Väga ehe koht ja hinnad sobivalt soodsad, kahjuks ei märkinud selle koha nime ülesse ja enam ei meenu kah. Igatahes asus see BCNist tulles täpselt nurga taga :D
Tegus päev, huhhh.
No comments:
Post a Comment