Hommikul silmi avades, kumas läbi telgikatte suur lõke. Pistsin nina telgist välja ning avastasin, et vihma sajab ja pilved ripuvad raskelt puude kohal, aga siiski, mis on tuleallikaks. Hehh, uppunud gaasipõleti, mis ei tahtnud korralikult käima hakata. Selle matka ebamugavaimaid hommikuid. Kõikjal oli niiske või lihtsalt märg. Ka õhk oli tiinelt niiskust täis, nii et kui miskit kuiva sai rattakotis avatud, siis see kohe ka märjaks sai.
Kuna pilvedel lõppu ei paistnud, siis ei olnud mõtet hakata panustama asjade kuivatamisele. Pakkisime asjad kokku ning asusime teele vee võrra raskema pagasiga. Siht oli kindel ja vääramatu - Copvern les Bains, kus pidime ronima rongile. Enne sinna jõudmist oli vaja kerge vihmaga sõtkuda kõrgustesse mitmesaja meetri jagu.
Vaatamisväärsustele ei hakanud panustama. Ega ilm soosinud seismist ning hetkedel, mil tekkis selleks vajadus, kippus külm ligi tikkuma.
Rongi väljumiseni oli üle tunni aega ning meie rõõmuks ei pidanud aega surnuks lööma lööma lõdisedes rataste kõrval perroonil, vaid lasime lõdvaks jaama kõrval asuvas hubases söögikohas. Peremees võttis tilkuvad murjanid vastu rõõmsameelselt ja tuli välja, et tegemist on tõelise rattahulluga, kellele pole probleemiks mägedes sõita sada kilomeetrit päevas ning tema aastane kilometraaž oli aukartustäratav.
Rongiga saime esimese hooga Toulouse külje all asuvasse Portet Saint Simon´i, kus lõime päikeselõõsas kuumaval perroonil lahti korraliku laagri. Asjad vajasid ju kuivatamist. Elasin sealsamas perroonil läbi korraliku ehmatuse, kui istudes pooleteist meetri kaugusel servast, sõitis pauguga mööda kiirrong. Dübahhh, krt kuidas suur kiirus üritas minu kuuekümne kilost füüsilist mina imeda endasse. Tõmbusin perroonile võimalikult kössi ja jõudsin silmanurgast korraks märgata, kuidas rongi tekitatud tuul üritas kaasa tõmmata ka traataia küljes kuivavaid telke. Meie õnneks olime kõik asjad korralikult kinnitanud ning nüüd tegime seda veel eriti hoolega. Ja mina kolisin perrooni servalt võimalikult kaugele.
Portet Saint Simon´is ronisime järgmisele rongile, millega saime üle Püreneede viimase nuka Prantsusmaa-Hispaani piiril asuvasse linna nimega Latour de Carol. See linn asub paari kilomeetri kaugusel matka alguspunktist Puigcerdast. Esialgu oli plaan l´Hospitaletis olev kuru rattaga teha, kuid rihm oli juba piisavalt lõdvaks lastud ning ka aeg hakkas peale suruma. Seetõttu saigi üle mäe rongiga tuldud.
Samast jaamast oli võimalik hommikul jätkata teekonda Barcelonasse. Just, Renfe rongiliiklus sai selles piirkonnas alguse Prantsusmaalt ning ei olnud vaja Puigcerdasse minna. Sättisime lähedal asuvasse kämpingusse ning esialgselt välja pakutud kivikõva ja koleda platsi asemel, maandusime rammusrohelisel murul otse helesinise basseini kõrval ;)
Kasisime, ujusime, valmistasime õhtusööki ja egime kõike, mis kuulub mõnusa laagrielu juurde.
Hämaruses paukus äike lähedal asuvate mägede kohal, kus olime alustanud matka, kuid meie kohal sirasid tähed. Homme jäävad mäed selja taha.
Distants 10,3 km
Suurim sõidukiirus 40,7 km/h
Sõiduaeg 1:00 h
Kogutõus 680 m
Ööbimine 1239 m
GPSi jälg
Kuna pilvedel lõppu ei paistnud, siis ei olnud mõtet hakata panustama asjade kuivatamisele. Pakkisime asjad kokku ning asusime teele vee võrra raskema pagasiga. Siht oli kindel ja vääramatu - Copvern les Bains, kus pidime ronima rongile. Enne sinna jõudmist oli vaja kerge vihmaga sõtkuda kõrgustesse mitmesaja meetri jagu.
Vaatamisväärsustele ei hakanud panustama. Ega ilm soosinud seismist ning hetkedel, mil tekkis selleks vajadus, kippus külm ligi tikkuma.
Rongi väljumiseni oli üle tunni aega ning meie rõõmuks ei pidanud aega surnuks lööma lööma lõdisedes rataste kõrval perroonil, vaid lasime lõdvaks jaama kõrval asuvas hubases söögikohas. Peremees võttis tilkuvad murjanid vastu rõõmsameelselt ja tuli välja, et tegemist on tõelise rattahulluga, kellele pole probleemiks mägedes sõita sada kilomeetrit päevas ning tema aastane kilometraaž oli aukartustäratav.
Rongiga saime esimese hooga Toulouse külje all asuvasse Portet Saint Simon´i, kus lõime päikeselõõsas kuumaval perroonil lahti korraliku laagri. Asjad vajasid ju kuivatamist. Elasin sealsamas perroonil läbi korraliku ehmatuse, kui istudes pooleteist meetri kaugusel servast, sõitis pauguga mööda kiirrong. Dübahhh, krt kuidas suur kiirus üritas minu kuuekümne kilost füüsilist mina imeda endasse. Tõmbusin perroonile võimalikult kössi ja jõudsin silmanurgast korraks märgata, kuidas rongi tekitatud tuul üritas kaasa tõmmata ka traataia küljes kuivavaid telke. Meie õnneks olime kõik asjad korralikult kinnitanud ning nüüd tegime seda veel eriti hoolega. Ja mina kolisin perrooni servalt võimalikult kaugele.
Portet Saint Simon´is ronisime järgmisele rongile, millega saime üle Püreneede viimase nuka Prantsusmaa-Hispaani piiril asuvasse linna nimega Latour de Carol. See linn asub paari kilomeetri kaugusel matka alguspunktist Puigcerdast. Esialgu oli plaan l´Hospitaletis olev kuru rattaga teha, kuid rihm oli juba piisavalt lõdvaks lastud ning ka aeg hakkas peale suruma. Seetõttu saigi üle mäe rongiga tuldud.
Samast jaamast oli võimalik hommikul jätkata teekonda Barcelonasse. Just, Renfe rongiliiklus sai selles piirkonnas alguse Prantsusmaalt ning ei olnud vaja Puigcerdasse minna. Sättisime lähedal asuvasse kämpingusse ning esialgselt välja pakutud kivikõva ja koleda platsi asemel, maandusime rammusrohelisel murul otse helesinise basseini kõrval ;)
 |
| Nendega julgen luurele minna iga kell!!! |
Hämaruses paukus äike lähedal asuvate mägede kohal, kus olime alustanud matka, kuid meie kohal sirasid tähed. Homme jäävad mäed selja taha.
No comments:
Post a Comment