Mõõdukalt kiire hommik ja alustasin teekonda Tourmaletile teistest pisut varem. Põhjuseid kaks ja väga lihtlabased. Eelmisel õhtul sai pandud kaardimängu juures liigselt rõhku viinale ja eelmise päeva põlvetõste tehnika ratta lükkamisel-tõstmisel, andis lihastes tunda.
Teel ülesse elati väga kaasa, küll lehvitati, plaksutati, sooviti jõudu. Mõnega sain ka jutule. Rattaliste seltskonnad, kes kõik ülesse tahtsid jõuda olid erinevad nii vanuse, soo kui ka rahvuse poolest. Aga kõiki ühendas see, et istuti imekergete tühjade maanteerataste otsas. Mina laiutasin teel suure koormaga ning alla pandud võimalikult lai karvane rehv :D :D Üks inglane hüüdis irvitades enda naissoost kaaslasele, et näe kuidas naised sõitma peavad ja sain pika monoloogi jagu kiidusõnu.
Tegemist on küll üsna turistika kohaga, aga ma siiski julgen sinna minemist soovitada. Kaunid vaated, sõbralik ning jalgratturiga arvestav liiklus. Priit tuhises mingil hetkel mööda ja tiksusin tükk aega Rauliga kahekesi, enne kurule jõudmist leidis ka Raul teise rütmi ning viimased kilomeetrid sõitsin peaaegu uhkes üksinduses. Tourmaleti viimased paarsada meetrit on üpris järsud. Sain väga sooja vastuvõtu osaliseks, ergutati, plaksutati, joosti lühikest aega kaasa. Enne täitsa ülesse jõudmist lippas kaasa ka Priit, kes tegi viimastest pingutustest ka filmi :)
Õlu, kalleim mida vist näinud olen, läks kui kerisele. Saabus Urmas ja lõpuks Viljo.
Selles punktis hankisin lõpuks tagasihoidliku suveniiri - läbipaistev klaaskuubik, milles ilutsevad kaks ratturit ning peale on kraveeritud kuru nimetus ja kõrgus 2115m.
Kiire laskumine linna nimega Campari. Linn oli kui nukuteate. Kõikjal, kuhu vaatasid - rõdudel, terrassidel, uste ees, akendel, parkides - olid inimsuurused kaltsunukud. Selles linnakeses saime lõpuks kokku Alvari ja Marega.
Üheskoos suundusime Bagneres de Bigorre´sse, kus lootsime teha siesta ning pisut süüa. Kuna söögikohad olid kinni, siis võtsime sihikule suure kaubanduskeskuse, kust igaüks ostis midagi meelepärast. Istusime nigu võiduväljaku tuvid ridastikku keskuse seina äärde ning lasime toidul hää maitsta. Ja üritasime üksteise võidu rääkida sellest, mida kumbki grupp tegi ja nägi.
Siesta läbi, rihtisime suuna Mauvezin´i poole. Hakkas tunda andma, et matk on läbi saamas. Kaunimad kohad on juba nähtud ning teadmine, et midagi üllatavat ei ole ees ootamas, võttis minul pisut hoogu maha. Kas see, et kõrgemate mägede maitse on suhu saadud ning ennast on parasjagu proovile pandud, võis vähendada tahet nautida väga kauneid maastike? Võimalik. Kindlasti ei tegelenud ma virisemisega avalikult, kuid sisemiselt oli raske leida edasiviivat mõnusat motivatsiooni.
Ööbiskoha leidmisega oli pisut raskusi, sest tegemist oli enamjaolt haritava või karjamaaga, mis teele hästi nähtavad või järsu metsaseljandikuga, kus oleks saanud põsk vastu maapinda püsti magada.
Lõpuks jäime pidama l´Esvaladieux kloostri külje alla, ühe heinamaa serva, mille ääres vulises jõgi. Koht oli küll tee ääres, aga piisavalt puudega variatud ning liiklus õhtutundidel üsna väike ja hilisõhtul suisa olematu. Kui õhtupimeduses hakkas eemalt kostma automürinat, siis kustutasime lihtsalt pealambid ära, et mitte äratada liigset tähelepanu.
Ääretult soe õhtu, olime ju vaid kolmesaja meetri kõrgusel, et istuda ühikese varrukaga telgi eest ja rääkida lõpuni seiklused, mis jäänud selja taha.
Distants 61,8 km
Keskmine sõidukiirus 14,7 km/h
Suurim sõidukiirus 67,7 km/h
Sõiduaeg 4:12 h
Kogutõus 1033 m
Ööbimine 315 m
GPSi jälg
Teel ülesse elati väga kaasa, küll lehvitati, plaksutati, sooviti jõudu. Mõnega sain ka jutule. Rattaliste seltskonnad, kes kõik ülesse tahtsid jõuda olid erinevad nii vanuse, soo kui ka rahvuse poolest. Aga kõiki ühendas see, et istuti imekergete tühjade maanteerataste otsas. Mina laiutasin teel suure koormaga ning alla pandud võimalikult lai karvane rehv :D :D Üks inglane hüüdis irvitades enda naissoost kaaslasele, et näe kuidas naised sõitma peavad ja sain pika monoloogi jagu kiidusõnu.
Tegemist on küll üsna turistika kohaga, aga ma siiski julgen sinna minemist soovitada. Kaunid vaated, sõbralik ning jalgratturiga arvestav liiklus. Priit tuhises mingil hetkel mööda ja tiksusin tükk aega Rauliga kahekesi, enne kurule jõudmist leidis ka Raul teise rütmi ning viimased kilomeetrid sõitsin peaaegu uhkes üksinduses. Tourmaleti viimased paarsada meetrit on üpris järsud. Sain väga sooja vastuvõtu osaliseks, ergutati, plaksutati, joosti lühikest aega kaasa. Enne täitsa ülesse jõudmist lippas kaasa ka Priit, kes tegi viimastest pingutustest ka filmi :)
Õlu, kalleim mida vist näinud olen, läks kui kerisele. Saabus Urmas ja lõpuks Viljo.
Selles punktis hankisin lõpuks tagasihoidliku suveniiri - läbipaistev klaaskuubik, milles ilutsevad kaks ratturit ning peale on kraveeritud kuru nimetus ja kõrgus 2115m.
Kiire laskumine linna nimega Campari. Linn oli kui nukuteate. Kõikjal, kuhu vaatasid - rõdudel, terrassidel, uste ees, akendel, parkides - olid inimsuurused kaltsunukud. Selles linnakeses saime lõpuks kokku Alvari ja Marega.
Üheskoos suundusime Bagneres de Bigorre´sse, kus lootsime teha siesta ning pisut süüa. Kuna söögikohad olid kinni, siis võtsime sihikule suure kaubanduskeskuse, kust igaüks ostis midagi meelepärast. Istusime nigu võiduväljaku tuvid ridastikku keskuse seina äärde ning lasime toidul hää maitsta. Ja üritasime üksteise võidu rääkida sellest, mida kumbki grupp tegi ja nägi.
Siesta läbi, rihtisime suuna Mauvezin´i poole. Hakkas tunda andma, et matk on läbi saamas. Kaunimad kohad on juba nähtud ning teadmine, et midagi üllatavat ei ole ees ootamas, võttis minul pisut hoogu maha. Kas see, et kõrgemate mägede maitse on suhu saadud ning ennast on parasjagu proovile pandud, võis vähendada tahet nautida väga kauneid maastike? Võimalik. Kindlasti ei tegelenud ma virisemisega avalikult, kuid sisemiselt oli raske leida edasiviivat mõnusat motivatsiooni.
Ööbiskoha leidmisega oli pisut raskusi, sest tegemist oli enamjaolt haritava või karjamaaga, mis teele hästi nähtavad või järsu metsaseljandikuga, kus oleks saanud põsk vastu maapinda püsti magada.
Lõpuks jäime pidama l´Esvaladieux kloostri külje alla, ühe heinamaa serva, mille ääres vulises jõgi. Koht oli küll tee ääres, aga piisavalt puudega variatud ning liiklus õhtutundidel üsna väike ja hilisõhtul suisa olematu. Kui õhtupimeduses hakkas eemalt kostma automürinat, siis kustutasime lihtsalt pealambid ära, et mitte äratada liigset tähelepanu.
Ääretult soe õhtu, olime ju vaid kolmesaja meetri kõrgusel, et istuda ühikese varrukaga telgi eest ja rääkida lõpuni seiklused, mis jäänud selja taha.
No comments:
Post a Comment