30.08.2011 (4 päev)

Telk ja rattale jäänud varustus olid hommikul mõnusalt kuivad. Varasemate matkade kogemuse põhjal võis seda ka ette arvata, sest okasmetsades tekib öö jooksul oluliselt vähem niiskust, kui lehismetsades või lagedal platsil.

Eelmisel õhtul jäi pooleli ülesse rühkimine ning teele naastes oli vaja hakata kohe tööd tegema. 5,5 km jooksul tõusime mööda asfaldi 350 m võrra. Tihe kõrge männimets asendus serpentiin serpentiini järel madalate männitukkade vastu, tekkisid vaated kaugustesse. Enne Guils Fontanera´t muutus kitsas tee laiaks parklaks, kus arvatavasti suusahooajal võis olla hordide viisi autosid. Sealses väikeses baaris lühike paus ning kasimine peldikus, sest eelmine õhtu oli taaskord voolava veeta.

Hüva joogivesi

Baarist ca 100 meetri kaugusel asub veevõtu koht (42°27'28.12"N; 1°50'38.08"E), kus tankisime vajamineva joogivee. Selleks et jõuda kurule, oli vaja veel tõusta 270 m viie kilomeetriga ning seda juba mööda „korralikku“ kruusateed. Kui olin metsapiirist lõpuks välja saanud, tabas mind ootamatu keeristuul, mis oli tõstnud ülesse tolmu ja väiksemaid kivikesi. Jõudsin ratta keerata risti teega, sest kui oleksin pisut edasi liikunud, saanuks selle kõigega pihta. Nüüd hingasin keerise servast sisse vaid sõõmu tolmu ja väike osa kivikestest tabas klõbinal prilliklaasi. Sama kiiresti kui keeris tekkis, see ka kadus üle lageda. Pärast seisma jäädes ja selja taha vaadates tõdesin, et teatud aja tagant kõik kordus.

Siesta pidasime pisut enne kuru mõnusas mägimändide tukas (42°27'44.17"N; 1°48'41.58"E), mis olnuks kui hästi hooldatud park. Tukastasin magamiskotis, kus oli hea olla tuulevarjus. Vaatamata sinises taevas lõõmavale päikesele oli jahe (2000 m) ning tuul vihises kummalise uinutava heli saatel mägimändide pikkade okastega kaetud oksade vahel.

Pärast puhkust veel kaheksa meetrit tõusu ja olimegi lõpuks kõrgemas punktis. Tee muutus korraks laugeks, kulgedes kaunil maastikul. Vasakul madalad mägimännid siledast rohumaast mütsakatena kõrgumas ning paremal vanad jändrikud tumerohelised nulud (osad kuivanud ning hallid) kõveralt taeva poole pürgimas kivikõrbest.

Laskumisel kruusasel/kivisel/auklikul teel kaotasin ühe sibula, mis oli enne seda rõõmsalt koos teisega kõlkunud ratta taga koti küljes. Rauli uudishimu maasvedeleva ümmarguse asja vastu oli õnneks piisavalt suur, et jõudes hiidsibulani, jäi ta laskumisel seisma ning korjas selle ülesse. Nii need sibulad kohtusid taas. Õnneks siinkohal muinasjutt otsa ei saa.

Raul

Enne Merangest olime sunnitud seisma jääma, sest Urmase rehv oli töss ning vajas tema erilist tähelepanu. Mäe kohal kogunesid tumedad pilved, vajudes alla tee kohale. Kiire vihmaõpe, millega kontrolliti meie vihmavalmidust. Saime valmis just enne jämedate piiskade langemist ning kaela kukkuvat vett ei jagunud õnneks kauaks. Sest vetthülgavate riietega on sooja ilmaga pisut palav sõita. Peagi oli jälle kõik kuiv ning soe.

Mare

Merangesest keerasime ninad jälle ülesse mäkke, seda puhku Elleri poole. Oeh, oli aga tõus. Algus oli nii järsk, et seisma ei tohtinud jääda, muidu ei saanuks uuesti paigast. Samas jälle oli vaja teha lühikesi pause, et pulssi pisut alla saada – nokk kinni saba lahti.

Mõni kilomeeter pärast Ellerit leidsime mõnusa ööbiskoha (42°24'35.33"N; 1°47'28.59"E). Sättisime ennast väikese karjamaa servale õunapuu alla. Kahjuks ei olnud taas voolavat vett, see eest kaunis päikese loojangu värvide  peegeldus taamal kõrguvatel mägedel ja nende kohal maiesteetlikult liikuvatel pilvedel ning oli lootus ka varase päikese tõusu osas.

Vahtisime seliti tähti, mis alguses ilmusid ükshaaval. Pimeduse saabudes helendas taevas miljonitest säravatest täpikestest. Arutlusele tuli lennukite tulede vilkumine – näiteks kellele ja milleks neid tänapäeval vaja on jms? :D

Hirv haukus öösel karjamaa servas.

Distants 29,3 km

Keskmine sõidukiirus 9,3 km/h

Suurim sõidukiirus 57,3 km/h

Sõiduaeg 3:09 h

Kogutõus 826 m

Ööbimine 1521 m

GPSi jälg