Hommikul siristasin telgi luku lahti et imetleda oodatud päikesetõusu. Nehh, näha oli vaid paarikümne meetri kaugusele, sest kõikjal heljus piimjas pilv. Nii palju siis vaatest.
Niipea, kui olime kotist välja harutanud saia, ilmus udumassist välja suur must täkk ja tema samas trobikond kella kolistavat neljajalgset. Hmm, nad oleks justkui peale passinud.
Korraks lõi õhtu udust klaarimaks, kuid kui asusime teele, oli nähtavus taas olematu. Sellel hetkel ei oleks küll tahtnud alustada laskumist. Õnneks oli suund ülesse. Teekonna esimesed kilomeetrid olid eriti järsud ja kivised. Keeruline oli hoida ennast kursil, samaaegselt põigata kividest mööda, sest otsasõit oleks tähendanud seisma jäämist ning paigaltliikumisel kasutanuks liiga palju jõuvarusid. Pisut enne ülemisele teele jõudmist hakkas pilvemass liikuma ning piimjasse ümbrusesse tekkisid üksikud, kiirelt muutuvad vaated. Tuul oli tõusnud ning keerutas pilvi. See vaatepilt oli nii võimas, kuidas pilved roomasid mööda mäeselga, et siis kui pöörisena söösta ülesse, järsult suunda muutes vajuda oru poole, et siis alustada uut ringi. Emotsiooni lisasid suured pilvemassiga kaasa liuglevad kotkad.
Ülemisel teel muutus teekond lihtsamaks, sest see kulges peamiselt samakõrgusjoonte vahel.
Päris jahe oli, paras oli sõita pikkade riietega ning müts osutus täiesti vajalikuks.
Lõpuks alustasime laskumist mööda Espoti suusaradu. Irvitasime, et sööstsõitsime mööda sealset musta rada. Sadul oli lenksust nii palju kõrgemal, et tekkis tunne, et kohe kaalub ratas üle ja ülelenksu lend on vältimatu. Igatahes olid kõigil pidurid sajaga põhjas ning oja juurde jõudes ei julgenud keegi kohe läbi sõita, sest veljed oli tulikuumad. Mis puudutab musta rajasse, siis vaatasin just interneedusest Espoti suusakuurorti radu ning pean nentima, et seda me tegimegi.
Espot ise on armas väike kõrvaline linnake (42°34'32.78"N; 1° 5'18.44"E). Ostlesime toidupoes ja sõime jõeäärses restoranis hääd ja paremat.
Pisut pärast linnast väljumist, valisime kõrvalise tee, mis kulges suure teega paralleelselt üleval mäeküljel. All autodest tulvil tee ei ahvatlenud kuidagi, kuigi oleks tähendanud oluliselt kiiremat edasijõudmist. Leidsin fotokakoti, mille Raul sai mõned kilomeetrid hiljem tagastada omanikule ;) - hää juhus.
Korraks viskasime pilgu peale 11. sajandis ehtitatud kirikule Son´i nimelises linnakeses (42°37'15.52"N; 1° 5'49.28"E). Pilgu viskamine tähendas seda, et sai tehtud pilt ning loetud läbi parklas olev infotahvel. Tegelikult oli see linnake päris põnev ja vana, aga päev tiksus õhtu poole ning oli vaja edasi liikuda. Mäest alla, suurele teele (kiirteele), et jõuda Esterri d´Anue linna (42°37'38.65"N; 1° 7'23.30"E). Sai tehtud selle matka kiirusrekord 63,1 km/h ja ise ei pidanud vaeva nägema. Lai tee laskus laugelt, kate oli sile ning edasiliikumiseks ei pidanud üldse väntama. Mingis kohas hakkas tuul liiga mängima ja võttis olemise seest jahedaks.
Täiendav poodlemine ning telkimiskoha otsin võis alata. Prahhh, tõusul lõhkes Viljo välisrehv. Kui nüüd õigesti mäletan, siis mantel oli kulunud piduritest, ju siis olid pidurid paigast nihkunud ning nühkinud mantli viledaks. Läks loosi minu tagavara mantel, kuid pärast laagrikoha leidmist tehti tühjade ratastega trett tagasi linna, sest järsku olla tekkinud suurem janu ning võis juhtuda, et kuldaväärt kraam võib meestel otsa saada.
Telkimiskoha leidmisega tundus alguses pahasti olevat. Õhtu oli lähedal ja kõik vähegi horisontaalsed pinnad asusid aia taga + kastmissüsteemidega ning kus puudusid eelkirjeldatud asjad, oli tegemist sisuliselt püstloodis seinaga ning ainukesed vabad pinnad olid teeäärsed kraavid. Samal ajal kui suurem seltskond jäi Viljo ratast remontima, väntasin Urmasega edasi ülesmäge. Leidisime mõnusa koha ja jäime teeäärde teisi ootama ;) irw. Kui kõik olid kohal, siis näitasime näpuka serpentiini kurvi siseküljes olevale väikesele põllulapile, mille keskel kõrgus puu ja oli kahelt poolt tee pealt hästi nähtav. Sai ka lisatud, et perenaine lahke lubas seal telkida küll. Tore oli vaadata neid nägusid.
Nii hull asi siiski ei olnud plats asus hoopis kurvi välisküljes ning sinna sai ligi järsult laskuvat jalgrada mööda. Koht oli hästi teelt varjatud, oja vulises kõrval ja mõnus sile plats telkidele (42°38'6.93"N; 1° 7'7.07"E).
Pikk soe õhtu, rahulik öö.
Distants 43,4 km
Keskmine sõidukiirus 11,9 km/h
Suurim sõidukiirus 63,1 km/h
Sõiduaeg 3:38 h
Kogutõus 971 m
Ööbimine 980 m
GPSi jälg
Niipea, kui olime kotist välja harutanud saia, ilmus udumassist välja suur must täkk ja tema samas trobikond kella kolistavat neljajalgset. Hmm, nad oleks justkui peale passinud.
Korraks lõi õhtu udust klaarimaks, kuid kui asusime teele, oli nähtavus taas olematu. Sellel hetkel ei oleks küll tahtnud alustada laskumist. Õnneks oli suund ülesse. Teekonna esimesed kilomeetrid olid eriti järsud ja kivised. Keeruline oli hoida ennast kursil, samaaegselt põigata kividest mööda, sest otsasõit oleks tähendanud seisma jäämist ning paigaltliikumisel kasutanuks liiga palju jõuvarusid. Pisut enne ülemisele teele jõudmist hakkas pilvemass liikuma ning piimjasse ümbrusesse tekkisid üksikud, kiirelt muutuvad vaated. Tuul oli tõusnud ning keerutas pilvi. See vaatepilt oli nii võimas, kuidas pilved roomasid mööda mäeselga, et siis kui pöörisena söösta ülesse, järsult suunda muutes vajuda oru poole, et siis alustada uut ringi. Emotsiooni lisasid suured pilvemassiga kaasa liuglevad kotkad.
 |
| Raul |
Päris jahe oli, paras oli sõita pikkade riietega ning müts osutus täiesti vajalikuks.
Lõpuks alustasime laskumist mööda Espoti suusaradu. Irvitasime, et sööstsõitsime mööda sealset musta rada. Sadul oli lenksust nii palju kõrgemal, et tekkis tunne, et kohe kaalub ratas üle ja ülelenksu lend on vältimatu. Igatahes olid kõigil pidurid sajaga põhjas ning oja juurde jõudes ei julgenud keegi kohe läbi sõita, sest veljed oli tulikuumad. Mis puudutab musta rajasse, siis vaatasin just interneedusest Espoti suusakuurorti radu ning pean nentima, et seda me tegimegi.
Espot ise on armas väike kõrvaline linnake (42°34'32.78"N; 1° 5'18.44"E). Ostlesime toidupoes ja sõime jõeäärses restoranis hääd ja paremat.
Pisut pärast linnast väljumist, valisime kõrvalise tee, mis kulges suure teega paralleelselt üleval mäeküljel. All autodest tulvil tee ei ahvatlenud kuidagi, kuigi oleks tähendanud oluliselt kiiremat edasijõudmist. Leidsin fotokakoti, mille Raul sai mõned kilomeetrid hiljem tagastada omanikule ;) - hää juhus.
Korraks viskasime pilgu peale 11. sajandis ehtitatud kirikule Son´i nimelises linnakeses (42°37'15.52"N; 1° 5'49.28"E). Pilgu viskamine tähendas seda, et sai tehtud pilt ning loetud läbi parklas olev infotahvel. Tegelikult oli see linnake päris põnev ja vana, aga päev tiksus õhtu poole ning oli vaja edasi liikuda. Mäest alla, suurele teele (kiirteele), et jõuda Esterri d´Anue linna (42°37'38.65"N; 1° 7'23.30"E). Sai tehtud selle matka kiirusrekord 63,1 km/h ja ise ei pidanud vaeva nägema. Lai tee laskus laugelt, kate oli sile ning edasiliikumiseks ei pidanud üldse väntama. Mingis kohas hakkas tuul liiga mängima ja võttis olemise seest jahedaks.
 |
| Esterri d´Anue |
Telkimiskoha leidmisega tundus alguses pahasti olevat. Õhtu oli lähedal ja kõik vähegi horisontaalsed pinnad asusid aia taga + kastmissüsteemidega ning kus puudusid eelkirjeldatud asjad, oli tegemist sisuliselt püstloodis seinaga ning ainukesed vabad pinnad olid teeäärsed kraavid. Samal ajal kui suurem seltskond jäi Viljo ratast remontima, väntasin Urmasega edasi ülesmäge. Leidisime mõnusa koha ja jäime teeäärde teisi ootama ;) irw. Kui kõik olid kohal, siis näitasime näpuka serpentiini kurvi siseküljes olevale väikesele põllulapile, mille keskel kõrgus puu ja oli kahelt poolt tee pealt hästi nähtav. Sai ka lisatud, et perenaine lahke lubas seal telkida küll. Tore oli vaadata neid nägusid.
Nii hull asi siiski ei olnud plats asus hoopis kurvi välisküljes ning sinna sai ligi järsult laskuvat jalgrada mööda. Koht oli hästi teelt varjatud, oja vulises kõrval ja mõnus sile plats telkidele (42°38'6.93"N; 1° 7'7.07"E).
Pikk soe õhtu, rahulik öö.
No comments:
Post a Comment