Hommikul ärkasime koos lehmadega, kes voorisid kellade kolina saatel lõputus rivis meie laagrist mööda (hea et mitte läbi).
Oeh õudne, kui järsud laskumised ja tõusud meid järve ääres veel ees ootasid. Ega nii hull poleks olnud, kui tee olnuks sile, aga see koosnes ääretult teravatest kividest, mis olid rusikasuurustest kuni suurte känakateni välja. Korduvalt sai ka tehtud rehvide paranduse peatust, sellega hiilgas vist Raul. Lõpuks jõudsime suurele teele ning algas laskumine ning saime mitme kilomeetri jagu puhata. Aga seda lõbu ei jätkunud kauaks, sest keerasime teele N260, mille nimeks on Eje Pirene ehk Pürenee telg.
Päike lõõskas ja tee tõusis järsu nurgaga. Leidsime mõnusa silla aluse koha siesta pidamiseks Noalese lähedal (42°27'29.44"N; 0°39'37.55"E). Silla all, jõekäänus, oli vesi mõnusalt sügav ja jahe ning sai isegi ujumisliigutusi teha, mitte kasutama tavapärast kividele kõhuli-kividele selili stiili. Väsimus oli vist salamahti ligi tikkunud, sest jäin täiesti sügavalt pajupuu alla magama.
Pärast siestat jätkus tõus ning ei saa mainimata jätta, et kuumus ei olnud üldse järele andnud. Meid hakkas kummitama joogivee puudus ning pidime pisut kokkuhoidlikult sellega toimima. Söögiveega poleks ju hullu olnud, sest kui jõevett keeta, on võimalik sellest tehtud söögiga täiesti ellu jääda. Kuigi me pole vati sees kasvanud ega elanud ning ülisteriilsus ei ole elukombeks, siis puhas joogivesi on küll asi, millega oleme harjunud ning jõest, mis asub pisut üle 1000 meetri veel jooma ei hakkaks.
Eesmärgiks oli jõuda Laspaules´esse (42°28'18.07"N; 0°35'58.07"E), et hankida puhast vett. Sealse kämpingu peahoone juures seadsime ennast välisterrassile sisse, sest olime välja teeninud karastavad joogid ning asi päädis lõpuks sellega, et poisid suutsid mitme õllega ennast mõnusalt lõdvaks lasta ja edasiliikumisest ei olnud enam juttu ja otsus jääda kämpingusse võeti vastu ühehäälselt. Egas muud, tuli kindlaks teha kämpingu tariifid, sealsed teenused ja sissekolimise võimalused. Hind oli sobiv, õhtusööki lubati kah ning võis sulpsata ka nende sinisesse välibasseini, muid tavapäraseid teenuseid ei ole vaja hakata isegi mainima.
Kui tavaelus räägime restorani sööma minnes, et sööme väljas, siis tegi nalja asjaolu, et olles ise pidevalt väljas, muutus ka ütlus ning me läksime seega sisse sööma.
Mõnus kõhutäis ja tore õhtu.
Distants 35,8 km
Keskmine sõidukiirus 12,7 km/h
Suurim sõidukiirus 57,3 km/h
Sõiduaeg 2:48 h
Kogutõus 748 m
Ööbimine 1422 m
GPSi jälg
Oeh õudne, kui järsud laskumised ja tõusud meid järve ääres veel ees ootasid. Ega nii hull poleks olnud, kui tee olnuks sile, aga see koosnes ääretult teravatest kividest, mis olid rusikasuurustest kuni suurte känakateni välja. Korduvalt sai ka tehtud rehvide paranduse peatust, sellega hiilgas vist Raul. Lõpuks jõudsime suurele teele ning algas laskumine ning saime mitme kilomeetri jagu puhata. Aga seda lõbu ei jätkunud kauaks, sest keerasime teele N260, mille nimeks on Eje Pirene ehk Pürenee telg.
Päike lõõskas ja tee tõusis järsu nurgaga. Leidsime mõnusa silla aluse koha siesta pidamiseks Noalese lähedal (42°27'29.44"N; 0°39'37.55"E). Silla all, jõekäänus, oli vesi mõnusalt sügav ja jahe ning sai isegi ujumisliigutusi teha, mitte kasutama tavapärast kividele kõhuli-kividele selili stiili. Väsimus oli vist salamahti ligi tikkunud, sest jäin täiesti sügavalt pajupuu alla magama.
Pärast siestat jätkus tõus ning ei saa mainimata jätta, et kuumus ei olnud üldse järele andnud. Meid hakkas kummitama joogivee puudus ning pidime pisut kokkuhoidlikult sellega toimima. Söögiveega poleks ju hullu olnud, sest kui jõevett keeta, on võimalik sellest tehtud söögiga täiesti ellu jääda. Kuigi me pole vati sees kasvanud ega elanud ning ülisteriilsus ei ole elukombeks, siis puhas joogivesi on küll asi, millega oleme harjunud ning jõest, mis asub pisut üle 1000 meetri veel jooma ei hakkaks.
Eesmärgiks oli jõuda Laspaules´esse (42°28'18.07"N; 0°35'58.07"E), et hankida puhast vett. Sealse kämpingu peahoone juures seadsime ennast välisterrassile sisse, sest olime välja teeninud karastavad joogid ning asi päädis lõpuks sellega, et poisid suutsid mitme õllega ennast mõnusalt lõdvaks lasta ja edasiliikumisest ei olnud enam juttu ja otsus jääda kämpingusse võeti vastu ühehäälselt. Egas muud, tuli kindlaks teha kämpingu tariifid, sealsed teenused ja sissekolimise võimalused. Hind oli sobiv, õhtusööki lubati kah ning võis sulpsata ka nende sinisesse välibasseini, muid tavapäraseid teenuseid ei ole vaja hakata isegi mainima.
Kui tavaelus räägime restorani sööma minnes, et sööme väljas, siis tegi nalja asjaolu, et olles ise pidevalt väljas, muutus ka ütlus ning me läksime seega sisse sööma.
Mõnus kõhutäis ja tore õhtu.
 |
| Kolasime külas |
No comments:
Post a Comment