Hommikul avas Viljo enda termoskruusi ja leidis sellest hiidnälkja, kes oli ennast sinna litsunud läbi kruusi kaanes oleva väikese ava. Hmm, see tömp jupats on järelikult võimeline muutuma suht siredaks. Prrrrr, vuhh.
Siirdusime hanereas üle hommikukastese heinamaa kruusasele teele ning selle päeva märgiliselt läbivaks võtmesõnaks sai "ülesse". Mingem üüüüles määägedeeeeleeee. Oh, oleks seda vaid aimatud ette, mis meid ees on ootamas, arvan, et siis oleks kindlasti kõik eelmisel päeval otsustanud ringiga minemise kasuks. Aga mis ma ikka ette ruttan.
Jõudsime S. Nicolas de Bujaruelosse, kus asub jõekäärus suur kämping, mis oli pungil jalgsimatkajatest. Pane siin nüüd rõhk sõnale "jalgsi". Tankisime pudelid vett täis. Üle roomaaegse silla minnes jäid mulle silma kivid, kuhu oli käsitsi kirjutatud matkaradade andmed. Ühel neist ilutses nool ülesse ning sellele oli märgitud Puerto Bujaruelo Cavarnie A - 2h 30. Tee (loe rada), millele nool suunas, oli kitsas järsk ja kivine, vähemalt nii palju, kui esialgu puude vahele kaduvat teed näha oli. Raffas oli veendunud, et kindlasti läheb samas suunas veel üks tee, geps ju näitab, et läheb tee, mitte rada. Tegime tiiru orule peale ning neid teid oli küll, mis suundusid ülesse, aga olid tupikud või viisid lõpuks valesse suunda.
Egas muud, olime hulga aega kaotanud ning ringiga minek ei tulnud enam kõne alla ja hakkasime varem mainitud rada mööda ülesse minema. Asi osutus hullemaks, kui alguses paistis. Sõita ei saanud kohe kindlasti, oleks siis vaid korralik tõusunurk seganud. See oli jalutamiseks mõeldud rada, mis oli kitsas ja suures osas tuli täislastis ratast tõsta üle suurte kivide. Oh seda meeleolu, mis meid saatis. Mina olin peagi energiast tühi ja kui oleks jõudnud, oleksin ratta alla kuristikku visanud. Aga õnneks ei jõudnud. Kohtades, kus sai ratast mingil moel lükata, sain ise hakkama, aga suures osas jooksis kahe ratta vahet Priit. Viljo ja Raul tegid isekeskis koostööd. Urmas punnis oma rattaga.
Pisike pildiline ülevaade.
Kohati pani muigama see, kuidas vastutulijad reageerisid. Läbivaks teemaks enneolematu vaatepilt, mida pakkusime, sest varem ei ole rattureid sellel teelõigul nähtud. Ei tea küll miks (loe eriti irooniliselt)? Ühelt matkavalt paarilt sain pulgakommi ning vastutasuks tehti minuga, kui imeloomaga, foto ;) ja see ei jäänud ainukeseks.
Väike söömaaeg keskpäeval ja uinusin kivisel nõlval momentaalselt. Urmas oli otsustanud puhkepausi vahele jätta ning rühkis pärast sööki kohe edasi.
Üks osa teekonnast kulges mööda järsku selit. Jalgsi poleks hullu olnud, aga ratas oli kui ankur, mis tahtis sügaviku poole tõmmata. Kui hoidsin ratast paremal pool, siis jäi endale kitsas jalalaiune riba ning kui ratast ülesse nügides tekkis väike tasakaalu probleem, oli oht käkkaskaela koos rattaga alla veereda. Ratta teisel küljel oleks olnud kindlasti ohutum, kuid pean tunnistama, et ma ei oska hästi sellel küljel täislastis ratast kästitleda. Seega, panin kulmu kortsu, hambad risti ning rusikad ümber lenksu rulli ja nii ma üle seli sain.
Aga ees ootas veel katsumus, sest tee läks taas serpentiini, varasemast kitsamaks ja kivid suuremaks, nende vahe väiksemaks. Õnneks pääses Priit sealt läbi vaid enda ratta pärast vaeva nähes. Minu ratta võttis enda hoole alla üks sakslane, kes muidu liikus vastupidises suunas. Ähkimise-puhkimise vahele jõudis ta rääkida, et on ise sarnases situatsioonis olnud Lõuna-Ameerikas rattaga matkates, kus pidi samuti ratta tassima üle mäeaheliku ning andis täpse kirjelduse selles osas, mis on ees ootamas ja et oleme enamuse teekonnast juba läbinud. Njaa! Muide, tee läks vahepeal täiesti siledaks, oli küll ääretult kitsas, kuid vaid väheste kividega, millest on võimalik ümber laveerida, seega hindasin tee sõidukõlbulikuks. Ronisin rattale, lükkasin hoo sisse ja kukkusin külili. Põhimõtteliselt olin selle ronimise käigus unustanud ära, kuidas rattaga sõidetakse :D Lihased (vist ka kolba sees olev) keeldusid igasugusest koostööst, mis puudutas tasakaalu hoidmisesse rattal. Lõin käega ja tegelesin lükka-lükka tehnikaga edasi.
Tekkisid laugemad aasad, kus lonkisid kellakolina saatel veised. Oooo, millised vaated!!! Pilved voolasid üle mäeaheliku ning aegajalt piilus pilvede vahelt päike.
Kuruni oli jäänud veel 280 meetrit tõusu. See oli sellel matkal esimene kord, kus mina soovisin jääda paigale, sest tundsin, et vajan puhkust. Seda enam, et ega ka teised väga suurest energiast pakatanud. Koht oli hea, sest lähedal oli oja, plats enamvähem sile leidmaks koha kahele telgile ning olime piisavalt kaugel võimalikest kivivaringu kohtadest.
Ainuke mure oli see, et Urmas ei olnud meie vaateväljas ning levi puudus. Egas muud, Priit kõmpis käed taskus edasi ning naases tükk aega hiljem Ummiga, mõlemal näppus varustus, ratas jäeti ülesse ühe kivi taha ja vaevalt et keegi seda sealt varastama hakkaks :D. Ummi oli pisut valesti läinud ning sisuliselt tupikusse sattunud ja vaid seetõttu meid ootama jäänud. Hää et nii läks, muidu oleks vaeseke pidanud äkki kurult tagasi lonkima.
Siinkohal on nüüd paslik öelda, et pisut alla 6km distantsi jooksul tõusime 1,000m võrra kõrgemale. Arvutage keskmine protsent siis ilusti ise välja ;) Ilus number või mis???
Vaatamata jahedale õhtule (ikkagi peaaegu 2,000m), saime ennast korralikult kasida, sest oja kõrged kaldad hoidsid külma tuule eemale.
Päikese loojangu ajaks pilved hajusid ja see, mis eesriide kukkudes vaatamiseks anti, oli väärt eelnevalt kirutud ronimist ja sinna jäämist.
Ääretult hubane õhtu ja unenägusid täis öö.
Distants 10,5 km
Keskmine sõidukiirus 4,5 km/h
Suurim sõidukiirus 22,6 km/h
Sõiduaeg 2:20 h
Kogutõus 706 m
Ööbimine 1996 m
GPSi jälg
 |
| Hanerida |
Jõudsime S. Nicolas de Bujaruelosse, kus asub jõekäärus suur kämping, mis oli pungil jalgsimatkajatest. Pane siin nüüd rõhk sõnale "jalgsi". Tankisime pudelid vett täis. Üle roomaaegse silla minnes jäid mulle silma kivid, kuhu oli käsitsi kirjutatud matkaradade andmed. Ühel neist ilutses nool ülesse ning sellele oli märgitud Puerto Bujaruelo Cavarnie A - 2h 30. Tee (loe rada), millele nool suunas, oli kitsas järsk ja kivine, vähemalt nii palju, kui esialgu puude vahele kaduvat teed näha oli. Raffas oli veendunud, et kindlasti läheb samas suunas veel üks tee, geps ju näitab, et läheb tee, mitte rada. Tegime tiiru orule peale ning neid teid oli küll, mis suundusid ülesse, aga olid tupikud või viisid lõpuks valesse suunda.
Egas muud, olime hulga aega kaotanud ning ringiga minek ei tulnud enam kõne alla ja hakkasime varem mainitud rada mööda ülesse minema. Asi osutus hullemaks, kui alguses paistis. Sõita ei saanud kohe kindlasti, oleks siis vaid korralik tõusunurk seganud. See oli jalutamiseks mõeldud rada, mis oli kitsas ja suures osas tuli täislastis ratast tõsta üle suurte kivide. Oh seda meeleolu, mis meid saatis. Mina olin peagi energiast tühi ja kui oleks jõudnud, oleksin ratta alla kuristikku visanud. Aga õnneks ei jõudnud. Kohtades, kus sai ratast mingil moel lükata, sain ise hakkama, aga suures osas jooksis kahe ratta vahet Priit. Viljo ja Raul tegid isekeskis koostööd. Urmas punnis oma rattaga.
Pisike pildiline ülevaade.
 |
| Rada algas pildi sillast paremal |
 |
| Joomiseks pidi võtma võimalikult toeka asendi |
Kohati pani muigama see, kuidas vastutulijad reageerisid. Läbivaks teemaks enneolematu vaatepilt, mida pakkusime, sest varem ei ole rattureid sellel teelõigul nähtud. Ei tea küll miks (loe eriti irooniliselt)? Ühelt matkavalt paarilt sain pulgakommi ning vastutasuks tehti minuga, kui imeloomaga, foto ;) ja see ei jäänud ainukeseks.
Väike söömaaeg keskpäeval ja uinusin kivisel nõlval momentaalselt. Urmas oli otsustanud puhkepausi vahele jätta ning rühkis pärast sööki kohe edasi.
Üks osa teekonnast kulges mööda järsku selit. Jalgsi poleks hullu olnud, aga ratas oli kui ankur, mis tahtis sügaviku poole tõmmata. Kui hoidsin ratast paremal pool, siis jäi endale kitsas jalalaiune riba ning kui ratast ülesse nügides tekkis väike tasakaalu probleem, oli oht käkkaskaela koos rattaga alla veereda. Ratta teisel küljel oleks olnud kindlasti ohutum, kuid pean tunnistama, et ma ei oska hästi sellel küljel täislastis ratast kästitleda. Seega, panin kulmu kortsu, hambad risti ning rusikad ümber lenksu rulli ja nii ma üle seli sain.
Aga ees ootas veel katsumus, sest tee läks taas serpentiini, varasemast kitsamaks ja kivid suuremaks, nende vahe väiksemaks. Õnneks pääses Priit sealt läbi vaid enda ratta pärast vaeva nähes. Minu ratta võttis enda hoole alla üks sakslane, kes muidu liikus vastupidises suunas. Ähkimise-puhkimise vahele jõudis ta rääkida, et on ise sarnases situatsioonis olnud Lõuna-Ameerikas rattaga matkates, kus pidi samuti ratta tassima üle mäeaheliku ning andis täpse kirjelduse selles osas, mis on ees ootamas ja et oleme enamuse teekonnast juba läbinud. Njaa! Muide, tee läks vahepeal täiesti siledaks, oli küll ääretult kitsas, kuid vaid väheste kividega, millest on võimalik ümber laveerida, seega hindasin tee sõidukõlbulikuks. Ronisin rattale, lükkasin hoo sisse ja kukkusin külili. Põhimõtteliselt olin selle ronimise käigus unustanud ära, kuidas rattaga sõidetakse :D Lihased (vist ka kolba sees olev) keeldusid igasugusest koostööst, mis puudutas tasakaalu hoidmisesse rattal. Lõin käega ja tegelesin lükka-lükka tehnikaga edasi.
 |
| Ei jõudnud ratas ülesse vinnata |
Kuruni oli jäänud veel 280 meetrit tõusu. See oli sellel matkal esimene kord, kus mina soovisin jääda paigale, sest tundsin, et vajan puhkust. Seda enam, et ega ka teised väga suurest energiast pakatanud. Koht oli hea, sest lähedal oli oja, plats enamvähem sile leidmaks koha kahele telgile ning olime piisavalt kaugel võimalikest kivivaringu kohtadest.
Ainuke mure oli see, et Urmas ei olnud meie vaateväljas ning levi puudus. Egas muud, Priit kõmpis käed taskus edasi ning naases tükk aega hiljem Ummiga, mõlemal näppus varustus, ratas jäeti ülesse ühe kivi taha ja vaevalt et keegi seda sealt varastama hakkaks :D. Ummi oli pisut valesti läinud ning sisuliselt tupikusse sattunud ja vaid seetõttu meid ootama jäänud. Hää et nii läks, muidu oleks vaeseke pidanud äkki kurult tagasi lonkima.
Siinkohal on nüüd paslik öelda, et pisut alla 6km distantsi jooksul tõusime 1,000m võrra kõrgemale. Arvutage keskmine protsent siis ilusti ise välja ;) Ilus number või mis???
Vaatamata jahedale õhtule (ikkagi peaaegu 2,000m), saime ennast korralikult kasida, sest oja kõrged kaldad hoidsid külma tuule eemale.
Päikese loojangu ajaks pilved hajusid ja see, mis eesriide kukkudes vaatamiseks anti, oli väärt eelnevalt kirutud ronimist ja sinna jäämist.
Ääretult hubane õhtu ja unenägusid täis öö.
No comments:
Post a Comment