31.08.2011 (5 päev)

Päike piilus varakult mäe tagant, hakates kuivatama kastemärga muruvaipa ja soojendama õhku. Üsna varajasel ajal võis laagris pikad riided kotti toppida ning minuga juhtub seda harva. Üldjuhul olen telkimisplatsil viimase hetkeni pikkade tavariietega ning rattapükstesse poen siis, kui on vaja hakata liikuma ja pikkadest varrukatest loobun pärast mõningast liikumist. See kehtib loomulikult mägede kohta, kus temperatuur peab hommikul hakkama tõusma suht madalatest kraadidest.

Päeva alustasime korraliku kruusase tõusuga (10%). Olin Mare ja Alvariga tiksunud oma 6 km, kui sain telefonikõne, et tuldagu me nüüd alla. Nojah, väike valearvestus. Teistel vedas, sest taas oli avatud remonditöökoda rehvi tössustumise tõttu. Laskumine teisteni oli päris ränk ning pidin hoogu korralikult tagasi hoidma.

Rehviboks

Õigel teel tagasi. Hehh, ühes kohas vajusin kibuvitsa põõsaste vahel lihtsalt külili - järsk tõus, kurv, kivine kitsas tee ja kõrvale põige okastest tegi oma töö :D

Mõned kilomeetrid enne Ordeni muutus maastiku autoga läbitav kõrguste poole pürgiv tee laskuvaks singletrackiks (42°24'27.01"N; 1°46'48.90"E) ning sobis pigem tühja MB rattaga lõbutsemiseks. Kadakate vahel siksakitas peamiselt suurtest kividest koosnev rada, kus kivid moodustasid kohati suuri astmeid või siis oli tee läbi lõigatud puujuurtest. Siiski sai seal enamjaolt sõita, mis minul tähendas üldjoontes ühel jalal pedaalil seismist ning olin valmis iga hetk teist kohe maha panema. Mõnes kohas ronisin siiski ratta seljast maha, et siis pidurdades üritada taltsutada mäest alla kibelevat ratast.

Laskumine.

Oja juurde jõudes võttis asi esmalt kukalt kratsima, sest nüüd jätkus rada ülesse poole. Õnneks tunduvalt laugemalt ning ka rada ise oli oluliselt siledam ja mitmes kohas sai isegi sõita.

Jõudes suurele kruusateele kogusime pundi kokku ning otsustasime esialgse teekonna plaanis teha väikese muudatuse. See oli vajalik kasvõi sellepärast, et olime matka alguses kaotanud aega ning vana rada järgides, jäänuks me ajahätta. Seega kihutasime Ordenist hoopistükkis mäest alla suurele teele, kus asus Bellver de Cerdanya, et sealt liikuda la Seu d´Urgell´i, kust pääseb otse Andorrasse.

Tee Urgelli on enamjaolt kergelt allamäge, aga kuum keskpäevane tuul puhus kui föön ning sundis oluliselt rohkem tööd tegema. Urgelli taga müristas korralikult ning kui otsisime sobivat söögikohta, keerutas pilvede ees liikuv tuul ülesse kogu tolmu ja prahi, mis selles linnas leidus. Äike paugutas lähedalt möödudes korralikult, aga meil ei olnud sellest sooja ega külma, sest pugisime hüva kebabi türklaste või mis iganes rahvusest tüüpide sööklas (42°21'31.73"N; 1°27'31.60"E) ja vahtisime telekas vuravaid rattureid (Vuelta), targutades elutargalt ;D mägedes sõtkumise võludest.

Sellest sai Ummi kõhutäis

Kõhud täis, äikese lühike ehmatus selja taga, suundusime Andorra poole.

Ööseks jäime Fontanera nimelisse kämpingusse (42°25'41.90"N; 1°27'50.36"E), mis asub Hispaanias ja vaid mõne kilomeetri kaugusel Andorra piirist. Kämping oli juba hädavajalik, sest vajasime kindlasti kasimist ning kaardi ja maastiku põhjal oli see ka ainuvõimalik otsus ja koht.

Distants 54,9 km

Keskmine sõidukiirus 15,9 km/h

Suurim sõidukiirus 57,3 km/h

Sõiduaeg 3:22 h

Kogutõus 528 m

Ööbimine 816 m

GPSi jälg