Rahulik, mõõdetud kiirusega liigutustega hommik.
Enne starti oli poistel taas asja eelmisel õhtul külastatud marketisse, kuna ma ei ole poesõbralik ning ei tahtnud isegi ukse taga passida, hakkasin õiges suunas vaikselt sõtkuma. Ei tea kas see, et olin üksi ning suurte pampudega rattaga, igatahes võitsin väga palju tähelepanu kõikidelt, kellest möödusin ja vaikus saabus alles siis, kui sellest linnakesest välja jõudsin. Tegelikult, ega see tõus nii lauge olnudki. Mäed moonutavad. Kui vaatad ette, tundub ees lauge tee, selja taha kiigates avastad, et kaugeim teenukk on oluliselt allpool, kui võinuks arvata. Võtsin hoo maha, sest paarikilomeetrine lõik oli kui peo peal, aga kaaslasi ei olnud veel ikka näha. Ei tahtunud liiga ette jõuda.
Algasid tunnelid. Mõni selline, et sai sõita lambita, kuid üks ehmatas mõnevõrra ära, sest sõitsin sisse päikeseprillidega ja lambita ning avastasin ennast suures pimeduses. Iga tunneli kõrvalt kulges jõepoolses küljes ka vana tee, mida arvatavasti kasutati ajutiste ümbersuunamiste korral. Ühe tunneli ees otsustasin, et sõidan sealt, teised sõitsid otse. Teiselpool tunnelit leidsin nad minu, kes kõhtkõveras ei suuda sõnagi välja öelda. Juhtus nii, et tunnelit vältides olin sattunud tunnelisse. See oli küll oluliselt lühem ning päevavalgus valgustas ilusti kogu tunnelit, aga fakt ise oli jabur.
Enne mahajäetud Janovasi küla sai imetletud helesinist Ara jõge ning loodusjõudude poolt kaunilt kurdudesse kulutatud mäekülge. Tagant järele on pisut kahju, et me ei teinud kõrvale põiget Janovasi, mis oli suurelt teelt hästi näha. Tegemist on viie-, kuuekümnendatel aastatel sunniviisiliselt mahajäetud kohaga, kus taheti toona rajada jõetammi. Vaatamata sellele, et tammi ehitus jäi pooleli, ei lubatud kohalikel naasta ning selleks kasutati suisa sõjaväge. Küla on varemetes, kuid internetist leitud piltidelt on näha, et see on omajagu säilinud (kirik ja seinamaalid, rohtukasvanud tänavad jne). Seda me imestasime, et mis pagan võis juhtuda, et oru teatud ulatuses on tohutult mahajäetud maju.
Pikalt sõtkusime mööda väga lauge tõusuga asfaltteed, tuul pisut vastu, lage. Tüütu. Mulle meeldib pigem tiksuda järsust nõlvast ülesse, kui selline tee, kus ei oska leida enda jõu ja käikude osas kooskõla. Korraks sai siiski jahtuda metsavahelisel teelõigul, laskudes kurvilisel teel.
Sarvise´s lühike peatus, kuid lõunatamiseks oli vara ning liikusime ratsutavatest turistidest tulvil kohast edasi, et teha rikkalik lõuna Broto´s.
Kõhud saime punni ning kaart näitas, et ees on korralik serpentiiniga tõus. Õhk oli kuum, kõht täis ning vastu päikest järsul mäeküljel ilutsev serpentiin ei tundunud väga ahvatlev. Toit oli vaja saada pisut alla poole ning veits enne suurt tõusu leidsime kõrvalise tee, mis viis üle oja. Nii me siis rohusel teel tukkusime.
Aja mahavõtmine oli mõistlik, sest ka pärast pausi oli teekond ülesse omajagu raske, aga teostatav.
Torla teeristis tekkis lahkheli. Kas liigume edasi algse plaani kohaselt läände, et siis Portaleti kuru kaudu jõuda Prantsusmaale või liikuda Torla kaudu põhja ning siis minna otse üle aheliku Bujaruelo kurult. Protestisin üsna korralikult, sest kaart, GPS ja sisetunnet ütles, et otse ei saa rattaga. Kuna minu tahtmise poolt oli üks ja kahel oli kama kaks, siis jäi sõelale otseliikumise variant, ehk panime omadega põhja.
Torla asub Broto orus, Ara jõe kaldal ja seda ümbritseb imekaunis Ordesa looduspark. See kant on tõepoolest imeliselt ilus, kuid Ordesa looduspark on peamiselt raha eest ja seetõttu hoidsime tasulistest "atraktsioonidest" eemale, võttes suuna varem mainitud Bujaruelole.
Teel läks korraks nii järsuks, et ma ei söendanud seisma jääda, sest ei olnud kindel, kas enam sõites paigast saaks. Mida kõrgemale tõusime, seda vaatemängulisemaks muutus kõrval looklev sinine Ara jõgi. Olin energiast täiesti tühi ning Rauli poolt antud coca-cola lonks ja paar glükoositabletti olid maailma parimad asjad. Kusjuures andsid piisavalt energiat, et liikuda rahulikult edasi.
Ööbimiseks leidsime mõnusa varjulise väikese aasa nulumetsa rüpes. Ainuke asi, mis tegi meelehärmi oli see, et Ara jõe kohin oli seal samas, aga jõgi jäi meile kättesaamatuks, olles umbes viiekümne meetri sügavuses kitsas järsus kanjonis. Nöök, kas pole?!
Mõnus õhtu. Kollektiiv-romantiline tähtede imetlemine ja kuuvalguse kuma vaatamine eemal terendaval mäeahelikul.
Distants 50,9 km
Keskmine sõidukiirus 13,5 km/h
Suurim sõidukiirus 53,7 km/h
Sõiduaeg 3:46 h
Kogutõus 922 m
Ööbimine 1308 m
GPSi jälg
Enne starti oli poistel taas asja eelmisel õhtul külastatud marketisse, kuna ma ei ole poesõbralik ning ei tahtnud isegi ukse taga passida, hakkasin õiges suunas vaikselt sõtkuma. Ei tea kas see, et olin üksi ning suurte pampudega rattaga, igatahes võitsin väga palju tähelepanu kõikidelt, kellest möödusin ja vaikus saabus alles siis, kui sellest linnakesest välja jõudsin. Tegelikult, ega see tõus nii lauge olnudki. Mäed moonutavad. Kui vaatad ette, tundub ees lauge tee, selja taha kiigates avastad, et kaugeim teenukk on oluliselt allpool, kui võinuks arvata. Võtsin hoo maha, sest paarikilomeetrine lõik oli kui peo peal, aga kaaslasi ei olnud veel ikka näha. Ei tahtunud liiga ette jõuda.
Algasid tunnelid. Mõni selline, et sai sõita lambita, kuid üks ehmatas mõnevõrra ära, sest sõitsin sisse päikeseprillidega ja lambita ning avastasin ennast suures pimeduses. Iga tunneli kõrvalt kulges jõepoolses küljes ka vana tee, mida arvatavasti kasutati ajutiste ümbersuunamiste korral. Ühe tunneli ees otsustasin, et sõidan sealt, teised sõitsid otse. Teiselpool tunnelit leidsin nad minu, kes kõhtkõveras ei suuda sõnagi välja öelda. Juhtus nii, et tunnelit vältides olin sattunud tunnelisse. See oli küll oluliselt lühem ning päevavalgus valgustas ilusti kogu tunnelit, aga fakt ise oli jabur.
 |
| Seal ma vasakule tõmbasingi |
 |
| Vaade teiselt poolt :D |
 |
| Janovasi |
Sarvise´s lühike peatus, kuid lõunatamiseks oli vara ning liikusime ratsutavatest turistidest tulvil kohast edasi, et teha rikkalik lõuna Broto´s.
Kõhud saime punni ning kaart näitas, et ees on korralik serpentiiniga tõus. Õhk oli kuum, kõht täis ning vastu päikest järsul mäeküljel ilutsev serpentiin ei tundunud väga ahvatlev. Toit oli vaja saada pisut alla poole ning veits enne suurt tõusu leidsime kõrvalise tee, mis viis üle oja. Nii me siis rohusel teel tukkusime.
Aja mahavõtmine oli mõistlik, sest ka pärast pausi oli teekond ülesse omajagu raske, aga teostatav.
Torla teeristis tekkis lahkheli. Kas liigume edasi algse plaani kohaselt läände, et siis Portaleti kuru kaudu jõuda Prantsusmaale või liikuda Torla kaudu põhja ning siis minna otse üle aheliku Bujaruelo kurult. Protestisin üsna korralikult, sest kaart, GPS ja sisetunnet ütles, et otse ei saa rattaga. Kuna minu tahtmise poolt oli üks ja kahel oli kama kaks, siis jäi sõelale otseliikumise variant, ehk panime omadega põhja.
 |
| Tulime vasakult ja pidime minema paremale, aga meie panime otse üle aheliku |
Teel läks korraks nii järsuks, et ma ei söendanud seisma jääda, sest ei olnud kindel, kas enam sõites paigast saaks. Mida kõrgemale tõusime, seda vaatemängulisemaks muutus kõrval looklev sinine Ara jõgi. Olin energiast täiesti tühi ning Rauli poolt antud coca-cola lonks ja paar glükoositabletti olid maailma parimad asjad. Kusjuures andsid piisavalt energiat, et liikuda rahulikult edasi.
Ööbimiseks leidsime mõnusa varjulise väikese aasa nulumetsa rüpes. Ainuke asi, mis tegi meelehärmi oli see, et Ara jõe kohin oli seal samas, aga jõgi jäi meile kättesaamatuks, olles umbes viiekümne meetri sügavuses kitsas järsus kanjonis. Nöök, kas pole?!
Mõnus õhtu. Kollektiiv-romantiline tähtede imetlemine ja kuuvalguse kuma vaatamine eemal terendaval mäeahelikul.
No comments:
Post a Comment