Hommikul jagasime ja pakkisime varustuse nii, et kaheks jagunenud ja eri suunda liikuvatel gruppidel oleks olemas kõik vajalik. Venitasime, mis me venitasime, aga lõpuks tuli kätte lahkumise aeg.
Kallistused ja läinud nad olidki.
Pull oli see, et Alvar-Mare, kes tahtsid jõuda Prantsusmaale Po linna suundusid lõunasse, seega eemale sihtkohast ja meie, kellel oli Prantsusmaani veel aega küll, keerasime ninad just sinna suunda. Kuna Sort oli vaid kõrvale põikeks varustuse korrastamise mõttes, siis pidime sõitma pisut tagasi, et jõuda Rialpi, kus jätkus tegelik matkatee. Sellelt teelt oli mitu võimalust jõuda Espoti (ka mööda asfaldi), kuid tõeline matkaja vilistab võimalikele raskusetele ning valib raskeima tee (onju? või mitte? või siiski?). Igatahes on asi nii, et kirun, mis ma kirun ja lasen lendu karvaseid ning sulelisi enda valikute pärast protsessi keskel, kuid lõpuks olen ikka väga rahul. Ja eriti rahul siis, kui vaeva on ka nähtud.
Ahjaa, koera piss on saadanast. Sellest teab rohkem kindlasti pajatada Raul. Aga kiire kokkuvõte asjast on selline. Escos´is lähenes meile hiiglaslik, kuida ilus koer, ega me julgenud väga iitsatada, kui ta valis välja Rauli ratta ning selle velje lihtsalt täis kusis. Edasi liikudes oli vaja hakata alguses laskuma ja oh seda kriginat, mida rauli ratas tegi. Pidurikolts oleks justkui imeväel kulunud ning hääl oli selline, et metall käib metalli vastu. Caregues selgus, et piduritel ei ole iseenesest häda midagi ning kui sai velg kaevuveega puhtaks pestud, kadus ka krigin. Seega, hoitke koertest eemale mitte vaid nende hammaste, vaid ka söövitavate kehavedelike pärast ;D
Lõputu tõus ning et ennast taas korrata, pean mainima, et see oli kergelt öeldes kohati püsti. Alguses väntasime asfaldil, läbides imearmsaid väikeseid külakesi (Escos, Caregue). Kuna GPS suunas järjekindlusega meid teele, mis pidi olema täpselt Caregue küla ühe värava taga (42°28'13.85"N; 1° 6'18.99"E) ning alternatiive ei pakkunud, tekkis pisike segadus. Tädikesega, kes parasjagu pistis nina ühest majast välja, sain pisut "juttu puhuda". See sai selgeks, et värava taga ei ole teed ning see kitsas kruusatee, mis jäi meie selja taha, viib Espoti (tädi vangutas rattaid vaadates pead) ning vehklemise ja mõningate sõnade abil sai selgeks, et ees on üks iglesias ning enne seda tuleb kindlasti keerata ülesse.
Tee ääred olid täis põldmarju, suured ning valmis, kustutasid pisut nälga ning vähendasid janu.
Oli aeg pidada siestat, eriti dikteeris seda asjaolu, et mäeküljel meie ees oli madal pilv, millest halli müürina lahistas vihma ning ei olnud teada, kuhu see pilvemass mägede ja tuule mõjul liikuma hakkab. Sarnast olukorda võis aimata toimuvat ka mäe taga, sest seljandiku taga ringlesid samuti suured pilved. Söögimaterjal välja ja ..., kiiresti vihmakatted ja riided välja. Õnneks olime seisma jäänud kohas, kus oli vahva variend, kuhu mahtusime kenasti viiekesi sisse. Teagi, milleks selline pisike kividega vooderdatud koobas tegelikult valmistatud oli. Seina sisse, parajalt istumise kõrgusele, olid müüritud lamedad kivid, millest moodustus pikk kaarjas iste. Igatahes mahtusime hõlpsalt sisse ja lasime toidul hea maitsta, vihma rabistamas koopasuu servas. Õnneks mägedes pikalt ei saja ning tuul keerutab pilved kiiresti mujale, nii saime meiegi hakata edasi liikuma. Tee oli vaid tatisem ning kivid libedamad.
Hobusekarjad, kaunid vaated, parajalt jahe, suured metsad. Mida kõrgemale jõudsime, seda hõredamaks mets muutus ja asendus peagi järskude nõlvadega rohumaaks.
Karjuse onni või mis iganes kena kivihoone see ka oli, juures lõpetasime selle päeva väntamise (42°29'49.28"N; 1° 5'14.61"E). Olin varem kindlaks teinud, et selles piirkonnas on väga vähe võimalusi vee ja horisontaalse pinna leidmiseks. Aja poolest oleks vast võinud edasi rühkida, kuid tundus, et parem on jääda paigale, sest eelnev tõus oli piisavalt füüsiliselt raske ning kaardi põhjal ei olnud ette näha ühtegi siledat pinda. Etteruttavalt võin öelda, et nii see ka oli.
Tohutult kaunis vaade üle mägede ja alla orgu. Rohi oli hüti ümber värske ja roheline ning pügatud justkui niidukiga, hiljem selgus, et niidukeid oli seal palju ning neil kõigil oli neli jalga. Telgid sättisime järsaku servale nii, et hommikul lukku lahti tõmmates saaks nautida tõusvat päikest.
Hüti juures olid suured kivid seatud nii, et neist moodustus laud ja ümber selle toolid, sinna tekitasime köögi. Niipea, kui olime toidukraami välja koukinud, hakkas taamalt kostma kellahelinat. Mägedest hakkasid hüti juurde sammuma-kappama hobused - neid oli terve kari, suuremaid ja väiksemaid. Need loomad oli suured ja tugevad. Olin märade kõrval kui kirp. Esialgu tundus see pisut hirmutav, sest loomad oli võõrad ja ei võinud teada, kuidas nad käituvad. Õnneks oli tegemist vaid väga uudishimulike hobustega, kes üritasid näpata saia või norida välja muud head ja paremat. Samas nad kaotasid meie vastu peagi huvi, sest anda ei olnud õnneks midagi. Mõned täkud pöörasid kolinal ümber üsna suuri kive, et pügada maha kõik pisut kõrgemad rohelised rohulibled. Ja läinud nad olid. Õnneks, sest see kellakolin poleks mul magada lasknud.
Loomade joogiveevannist voolas läbi vesi ning sellel õhtul oli tagatud nii enda kui ka nõudepesu.
Tavapärane kaardimäng ööpimeduses. Hää uni.
Distants 24,7 km
Keskmine sõidukiirus 6,2 km/h
Suurim sõidukiirus 41,8 km/h
Sõiduaeg 3:58 h
Kogutõus 1236 m
Ööbimine 1925 m
GPSi jälg
Kallistused ja läinud nad olidki.
Pull oli see, et Alvar-Mare, kes tahtsid jõuda Prantsusmaale Po linna suundusid lõunasse, seega eemale sihtkohast ja meie, kellel oli Prantsusmaani veel aega küll, keerasime ninad just sinna suunda. Kuna Sort oli vaid kõrvale põikeks varustuse korrastamise mõttes, siis pidime sõitma pisut tagasi, et jõuda Rialpi, kus jätkus tegelik matkatee. Sellelt teelt oli mitu võimalust jõuda Espoti (ka mööda asfaldi), kuid tõeline matkaja vilistab võimalikele raskusetele ning valib raskeima tee (onju? või mitte? või siiski?). Igatahes on asi nii, et kirun, mis ma kirun ja lasen lendu karvaseid ning sulelisi enda valikute pärast protsessi keskel, kuid lõpuks olen ikka väga rahul. Ja eriti rahul siis, kui vaeva on ka nähtud.
Ahjaa, koera piss on saadanast. Sellest teab rohkem kindlasti pajatada Raul. Aga kiire kokkuvõte asjast on selline. Escos´is lähenes meile hiiglaslik, kuida ilus koer, ega me julgenud väga iitsatada, kui ta valis välja Rauli ratta ning selle velje lihtsalt täis kusis. Edasi liikudes oli vaja hakata alguses laskuma ja oh seda kriginat, mida rauli ratas tegi. Pidurikolts oleks justkui imeväel kulunud ning hääl oli selline, et metall käib metalli vastu. Caregues selgus, et piduritel ei ole iseenesest häda midagi ning kui sai velg kaevuveega puhtaks pestud, kadus ka krigin. Seega, hoitke koertest eemale mitte vaid nende hammaste, vaid ka söövitavate kehavedelike pärast ;D
Lõputu tõus ning et ennast taas korrata, pean mainima, et see oli kergelt öeldes kohati püsti. Alguses väntasime asfaldil, läbides imearmsaid väikeseid külakesi (Escos, Caregue). Kuna GPS suunas järjekindlusega meid teele, mis pidi olema täpselt Caregue küla ühe värava taga (42°28'13.85"N; 1° 6'18.99"E) ning alternatiive ei pakkunud, tekkis pisike segadus. Tädikesega, kes parasjagu pistis nina ühest majast välja, sain pisut "juttu puhuda". See sai selgeks, et värava taga ei ole teed ning see kitsas kruusatee, mis jäi meie selja taha, viib Espoti (tädi vangutas rattaid vaadates pead) ning vehklemise ja mõningate sõnade abil sai selgeks, et ees on üks iglesias ning enne seda tuleb kindlasti keerata ülesse.
Tee ääred olid täis põldmarju, suured ning valmis, kustutasid pisut nälga ning vähendasid janu.
Oli aeg pidada siestat, eriti dikteeris seda asjaolu, et mäeküljel meie ees oli madal pilv, millest halli müürina lahistas vihma ning ei olnud teada, kuhu see pilvemass mägede ja tuule mõjul liikuma hakkab. Sarnast olukorda võis aimata toimuvat ka mäe taga, sest seljandiku taga ringlesid samuti suured pilved. Söögimaterjal välja ja ..., kiiresti vihmakatted ja riided välja. Õnneks olime seisma jäänud kohas, kus oli vahva variend, kuhu mahtusime kenasti viiekesi sisse. Teagi, milleks selline pisike kividega vooderdatud koobas tegelikult valmistatud oli. Seina sisse, parajalt istumise kõrgusele, olid müüritud lamedad kivid, millest moodustus pikk kaarjas iste. Igatahes mahtusime hõlpsalt sisse ja lasime toidul hea maitsta, vihma rabistamas koopasuu servas. Õnneks mägedes pikalt ei saja ning tuul keerutab pilved kiiresti mujale, nii saime meiegi hakata edasi liikuma. Tee oli vaid tatisem ning kivid libedamad.
 |
| Vihmavari |
Karjuse onni või mis iganes kena kivihoone see ka oli, juures lõpetasime selle päeva väntamise (42°29'49.28"N; 1° 5'14.61"E). Olin varem kindlaks teinud, et selles piirkonnas on väga vähe võimalusi vee ja horisontaalse pinna leidmiseks. Aja poolest oleks vast võinud edasi rühkida, kuid tundus, et parem on jääda paigale, sest eelnev tõus oli piisavalt füüsiliselt raske ning kaardi põhjal ei olnud ette näha ühtegi siledat pinda. Etteruttavalt võin öelda, et nii see ka oli.
 |
| Minu vandersellid |
Hüti juures olid suured kivid seatud nii, et neist moodustus laud ja ümber selle toolid, sinna tekitasime köögi. Niipea, kui olime toidukraami välja koukinud, hakkas taamalt kostma kellahelinat. Mägedest hakkasid hüti juurde sammuma-kappama hobused - neid oli terve kari, suuremaid ja väiksemaid. Need loomad oli suured ja tugevad. Olin märade kõrval kui kirp. Esialgu tundus see pisut hirmutav, sest loomad oli võõrad ja ei võinud teada, kuidas nad käituvad. Õnneks oli tegemist vaid väga uudishimulike hobustega, kes üritasid näpata saia või norida välja muud head ja paremat. Samas nad kaotasid meie vastu peagi huvi, sest anda ei olnud õnneks midagi. Mõned täkud pöörasid kolinal ümber üsna suuri kive, et pügada maha kõik pisut kõrgemad rohelised rohulibled. Ja läinud nad olid. Õnneks, sest see kellakolin poleks mul magada lasknud.
 |
| Nõudepesumasina rollis Priit ja Urmas |
No comments:
Post a Comment