Kell 10 saime laagriplatsi tühjaks ning linnakesest minema alles 10:30 ja päike oli selleks ajaks jõudnud temperatuuri korralikult ülesse tõmmata.
Kuum tõus 1470 meetri kõrgusele kurule, mis ei tähendanud pidevat tõusu, sest aegajalt kaotasime kõrgust lühikeste laskumistega. Esimeseks eesmärgiks oli jõuda Casteljon de Sos´i (ostlemine) (42°30'44.96"N; 0°29'33.52"E), et sealt laskuda mööda taevalikult ilusat kanjoni. Kahjuks olin selleks ajaks kaamera korraks lolliks ajanud ning sellest kanjonist mul ei ole sisuliselt ühtegi jäädvustust.
Pärast viimast tunnelit suundusime mööda N260 loodese. Algas 9% tõus, mille kogupikkuseks oli 3 km. Põhimõtteliselt ei tohiks meie seltskonnale need numbrid mingit muret valmistada, seda enam, et tegemist oli sileda asfaldi lõiguga, aga see teelõik oli tappev. Tegemist oli neljarealise laia teega, kus puudus igasugune tuuleliikumine, õhk seisis ning oli päikesest täiesti ülesse köetud. Tundsin kuidas tuline õhk kõrvetab ninasõõrmeid, kurk kuivas ja aju hakkas täiega keema, enesetunne halvenes kiiresti. Mitte kuhugi ei olnud varju minna.
Jäime siestale 1 km enne suure tõusu lõppu, sealt sai suurelt teelt kõrvale keerata, et ennast peita krõbekuiva tammikusse (42°23'56.09"N; 0°22'8.24"E). Igaüks toimetas oma tegemiste kallal ja õnneks ei olnud ma veel magama keeranud, kui silmanurgast nägin, et Ummi kukkus jalapealt. Kuum oli teinud oma töö. Aitas jalgade kõrgemale tõstmine ja jaheda veega pea jahutamine ja kui ta toibus, sundisime teda vett jooma. Viga, mida mehed kuumas viibides teevad on see, et nad ei tarbi pidevalt vett. Siit moraal, siestat tuleb alustada õigel ajal, katta pea ning keha, juua väikeste lonksude haaval pidevalt vett.
Pärast siestat oli endiselt väga kuum, kuid õnneks oli pisut mahedamaks muutunud, sest väike tuuleke liigutas õhku. Üks kilomeeter rassimist, siis muutus tõus oluliselt leebemaks. Kuru oli vaid 1020 meetri kõrgusel, kuid vaeva sai nähtud kõvast. Autasuks oli laskumine, mis oli 7-9%.
Kaardi järgi hakkasime jõudma suure paisjärve äärde. Ootasin pikisilmi helesinist laiku mägede vahel, mille nimi on Ainsa, kuid pidin pettuma, sest järve põhjapoolne ots oli täiesti tühjaks lastud. Nüüd hiljem asja uurides selgus, et nii see ongi.
Mmm, puuviljapoest sai ostetud üliküpsed hiiglaslikud nektariinid, nämmma.
Piirkond ei soosinud sugugi metsikult telkimist, seetõttu jäime pärast supermarketis (see oligi suur) ostlemist taas kämpingusse (42°25'52.63"N; 0° 4'44.01"E). Positiivne oli see, et saime jälle sooja veega pesta, aga privaatsusest ei saanud selles kämpingus juttu olla.
Väga maitsev õhtusöök ja soe õhtu. Olime ju väga madalal.
Distants 75,2 km
Keskmine sõidukiirus 17,7 km/h
Suurim sõidukiirus 69,6 km/h
Sõiduaeg 4:16 h
Kogutõus 627 m
Ööbimine 586 m
GPSi jälg
Kuum tõus 1470 meetri kõrgusele kurule, mis ei tähendanud pidevat tõusu, sest aegajalt kaotasime kõrgust lühikeste laskumistega. Esimeseks eesmärgiks oli jõuda Casteljon de Sos´i (ostlemine) (42°30'44.96"N; 0°29'33.52"E), et sealt laskuda mööda taevalikult ilusat kanjoni. Kahjuks olin selleks ajaks kaamera korraks lolliks ajanud ning sellest kanjonist mul ei ole sisuliselt ühtegi jäädvustust.
Pärast viimast tunnelit suundusime mööda N260 loodese. Algas 9% tõus, mille kogupikkuseks oli 3 km. Põhimõtteliselt ei tohiks meie seltskonnale need numbrid mingit muret valmistada, seda enam, et tegemist oli sileda asfaldi lõiguga, aga see teelõik oli tappev. Tegemist oli neljarealise laia teega, kus puudus igasugune tuuleliikumine, õhk seisis ning oli päikesest täiesti ülesse köetud. Tundsin kuidas tuline õhk kõrvetab ninasõõrmeid, kurk kuivas ja aju hakkas täiega keema, enesetunne halvenes kiiresti. Mitte kuhugi ei olnud varju minna.
 |
| Põrgukatel |
Pärast siestat oli endiselt väga kuum, kuid õnneks oli pisut mahedamaks muutunud, sest väike tuuleke liigutas õhku. Üks kilomeeter rassimist, siis muutus tõus oluliselt leebemaks. Kuru oli vaid 1020 meetri kõrgusel, kuid vaeva sai nähtud kõvast. Autasuks oli laskumine, mis oli 7-9%.
Kaardi järgi hakkasime jõudma suure paisjärve äärde. Ootasin pikisilmi helesinist laiku mägede vahel, mille nimi on Ainsa, kuid pidin pettuma, sest järve põhjapoolne ots oli täiesti tühjaks lastud. Nüüd hiljem asja uurides selgus, et nii see ongi.
Mmm, puuviljapoest sai ostetud üliküpsed hiiglaslikud nektariinid, nämmma.
Piirkond ei soosinud sugugi metsikult telkimist, seetõttu jäime pärast supermarketis (see oligi suur) ostlemist taas kämpingusse (42°25'52.63"N; 0° 4'44.01"E). Positiivne oli see, et saime jälle sooja veega pesta, aga privaatsusest ei saanud selles kämpingus juttu olla.
Väga maitsev õhtusöök ja soe õhtu. Olime ju väga madalal.
No comments:
Post a Comment